Jätke homod rahule!

Geide sümbol - vikerkaarevärviline lipp. Foto: AFP / Scanpix

Toomas Verrev kirjutab NaisteMaailm.ee seksi ja suhete kolumnis, et heteroseksuaalide homoklubides hängimine on nõme ja et võlgu elamine kaugele ei vii.

Tänapäeva Euroopas ei ole enam ametlikult viisakas inimestele silte külge kleepida. Ei ole oluline, kas oled neeger, kili või Bourbonide otsene järeltulija, siiski oled sa prantslane ja vahet pole, kas oled direktor või nõudepesija, ühtemoodi vajalik palgatööline oled sa ikka.

Teine asi on endale ise igasuguste siltide külgekleepimisega, alustades Dolce & Gabbanast ja lõpetades seksuaalse orientatsiooniga. Kui igasuguste brändinimedega on nagu ta on, siis seksuaalne orientatsioon on minu meelest asi, mis mõjutab inimese olemust suhteliselt palju, hoolimata sellest, et sageli tundub, et mõnede jaoks on see moevärk just nagu logod hilpudel.

Ütlen ausalt, et ma ei saa homosekuaalidest päris täpselt aru. Näiteks ükskord kurtis mulle üks kena ja muidu ka igatepidi särav ja väljapaistev naisterahvas, et ühel üritusel tundis ta end kuidagi imelikult, sest ükski ilusates läikivates pükstes pepuga meesterahvas talle tähelepanu ei pööranud. Ma ei suuda sellest mehena aru saada. Ja ega ma eriti üritagi.

Ela ja lase teistel elada! See on moto, millest püüan võimalikult palju juhinduda. Ja pidagu oma vikerkaaevärvilist paraadi kord aastas Tallinna Vanalinnas, kui tahavad. Tunnistan ausalt, et Olde Hansa karjuvad pähklimüüjad, taskuvargad ja vene alaealised, kes mulle mingeid arusamaatuid flaiereid kätte topivad, häirivad mind mitu korda rohkem. Seda muidugi sellepärast, et neid näen ma pidevalt. Kui homoparaad toimuks iga päev, siis vaevalt, et ma sellesse paremini suhtuks. Kuid õnneks ei hakka homoparaadid iga päev toimuma.

Oma jutuga tahan ma aga jõuda selleni, et hoolimata sellest, et homodesse suhtun ma täiesti neutraalselt juhindudes printsiibist «las nad sitad olla », ei käi ma hängimas gay-kohtades. Miks? Seda sellepärast, et mul on teine suunitlus. Just nii, nagu ma ei käi ka paljudes teistes kohtades puhtalt sellepärast, et need ei ole n-ö minu rida.

Siiski tean ma paljusid hetereoseksuaalseid tegelasi, kes käivad hängimas justnimelt igasugustes homokohtades. Ning reeglina ei ole nad mitte lihtsalt mingid lollikesed-tolerandikesed, vaid pealtnäha normaalsed inimesed. Käivad nad aga sellistes kohtades põhjendades seda sellega, et seal on lahe. Lahe on seal aga loomulikult sellepärast, et seal käivad lahedad inimesed, sest nende  pealiskaudse loogika järgi on homod eranditult lahedad.

Muidugi võib-olla olen pealiskaudne, sest räägin praegu ühest peamisest homoklubist, mida tunneb pea iga tallinlane. Vaevalt, et eelpool mainitud isikud käivad hängimas mingites patustes keldrites, kus pikkade habemetega haisvad vanamehed üksteist embavad ja armastavad. Aga samas ei tea ka, sest ise ei ole Tallinnas sellistesse urgastesse sattunud.

Loomulikult ei taha ma oma jutuga jõuda sinna, et on kohad, kus tohib käia, ja on kohad, kus ei tohi. Pigem on mu jutu point selles, et kui mingi kindel grupp inimesi teeb oma koha, kus hängida, siis miks on vaja sinna ronida, kui ise selgelt sellesse gruppi ei kuulu.

Näiteks üks mu tuttav lesbi rääkis, et teda ilgelt nülib, kuidas sellessamas klubis ei saa ta tšikkidega flirtida, või kui isegi flirtida saab, siis kaugemale minna ei saa, sest hetereomimmid peavad teda lõppkokkuvõttes pervariks.

Homodel on ju niigi elu nutusem, sest omasuguste valik on pea kümme korda väiksem kui heterodel. Pealegi, kui tahad lahe olla, siis ole ise, mitte ära laena seda teistelt. Nagu ka majandus on näidanud -  võlgu elamine kaugele ei vii.