Helme kandist pärit Adamsonide suguvõsast on võrsunud mitu kuulsust

Kuulsast suguvõsast on pärit ka tantsuõpetaja Kalev Järvela. Foto: Postimees/Scanpix

Tõrva kammersaali tegev­direktori Ilmar Kõveriku korraldatud kohtumishetked Helme kihelkonnast pärit tuntud inimestega viisid seekord Adamsonide

suguvõsani.

Nagu vestluse käigus selgus, on seda perekonnanime kandvatel esivanematel küllaltki palju nimekaid järeltulijaid. Lähemat tutvust õnnestus sobitada Karl Adamsoni, Kalev Järvela ning Kaljo Talussaarega.

Karl Adamson, kes sündis 1935. aastal põllumehe pojana, on põline Helme kihelkonna inimene. «Minu isa ja ema abielu kestis vaevalt ühe aasta,» rääkis kodukanti käima tulnud mees. «Siis palus mu isa Voldemar Adamson, kes oli Koorküla esimese kolhoosi Lenini Tee esimees, oma õde Ella Adamsoni, et see võtaks mind mõneks ajaks enda juurde. «Mõni aeg» kujunes tegelikult aga eluaegseks.»

Peatselt kolis tädi Ella Tõrva linna. «Sellest johtuvalt möödusid minu poisikesepõlv ja noorusaeg Tõrvas. Haridusteed alustasin Pat­küla koolis ning jätkasin Tõrva keskkoolis. Keskkooli lõputunnistuseni jõudsin aga juba Tartus,» jutustas Adamson.

Koolitee läbi käidud, kutsuti nooruk Nõukogude armee mereväkke aega teenima, seal rügas ta ühtekokku neli aastat. Sõjaväest vabanenuna astus Adamson Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonda. Siis tuli ka komsomolitöö ning õpilasmalevate ja Eesti üliõpilaste ehitusmalevate loomine ning juhtimine.

Õpingud punase propaganda keskel

Kuuekümnendad aastad langesid kokku Hruštšovi sulaga. «Hakkasime meiegi vabamalt tegutsema. Tolleaegsete ärksama vaimuga inimeste põhiideeks oli üliõpilased iseseisvalt mõtlema panna. Varsti ilmnes aga, et meie tegevus ei lähe kokku partei peajoonega,» meenutas Adamson.

Soovist oma silmaringi laiendada palus ta võimukandjaid, et need suunaks ta Leningradi parteikooli, mis üldsuse arusaama järgi oli läbinisti punane õppeasutus. Ja tegelikult oligi. Kuid selles õpetati ka palju muud uut ja huvitavat. Adamsoni jutu järgi võisid iseseisvalt mõtlevad inimesed punase propaganda enesest vabalt mööda juhtida ning õppida seda, mis õppimist väärt. Näiteks kogus ta Leningradis teadmisi filosoofias, loogikas ja mõningal määral isegi psühholoogias.

«Pärast Käbini äraviimist töötasin ENSV Ministrite Nõukogus. Kuid minu iseseisev mõtlemine ja julge väljaütlemine said mulle selle valitsuse ajal suurteks komistuskivideks. Sellest tingitult loobusin parteitööst ja palusin end pedagoogilisele tööle üle viia. Kui Tõrva keskkooli diektori koht vaba oleks olnud, võtnuks ma selle töö kindlasti vastu. Kuid kahjuks oli koht kinni. Mul paluti asuda küll Valga keskkooli direktori ametikohale, kuid seda ma vastu ei võtnud. Läksin hoopiski Tallinna 4. keskkooli juhtima. Direktorina püüdsin olla aus ja õiglane. Õpilased tunnetasid seda,» rääkis Adamson.

Praegu elab ta Haapsalus. «Mulle tohutult meeldib sealne loodus: metsad, meri, vaikus ... Loen palju ja kasutan maksimaal­selt selle populaarse linna võlusid ja võimalusi. Minu mõttekaaslased on küll Tallinnas, kuid suhtlemisvaegusest ülesaamiseks korraldame üsna tihti mitmesuguseid kokkusaamisi ja mõttetalguid,» lausus omal ajal kõrgetel ametikohtadel töötanud mees.

Teine Adamsonide suguvõsast võrsunud tuntud mees on Eesti Rahvamuusika ja Rahvatantsu Seltsi esimees Kalev Järvela. «Püüame elustada tänaste inimeste silmade läbi seda, mis oli meie kultuuris aastaid-aastakümneid tagasi,» kirjeldas Järvela seltsi tegevusest.

Tantsu- ja laulupidudest rääkides on tema meelest vaieldamatuks kordaminekuks see, et 2000. aasta alguses suudeti laulu- ja tantsupeod paigutada UNESCO egiidi alla.

«Ise olen laulu- ja tantsupidudega seotud juba pikka aega. Olen õpetanud ning juhendanud rühmi, üheksakümnendate algusest kuni 1997. aastani olin noorte tantsupeo liigi üldjuht ning aastatel 2002 ja 2004 pealavastaja,» selgitas tuntud tantsuõpetaja.

Rahvatantsijatest puudust ei ole

2000.–2004. aastani töötas Järvela Tantsu- ja Laulupeo Sihtasutuses, nüüd on asunud aga noori tantsijaid juhendama. Praegu tantsijatest puudust ei olevat, ilmsiks on tulnud hoopis vastupidine tendents: noori ning ka eakamaid rahvatantsuhuvilisi tuleb üha juurde. Ilmselt on üleriigilised laulu- ja tantsupeod sellise tõmbejõuga, et üha rohkem inimesi tahab neist osa saada. Mõningast muret tekitab puudus meestantsijatest, kellest paljud on siinse tööpuuduse sunnil välismaale leiba teenima siirdunud. Ent enamus neist tantsimist unustanud pole: kui jällegi kodukanti trehvavad, ühinevad aega viitmata oma tantsurühmaga ning asuvad samme edasi õppima.

«Suuremaks kordaminekuks loen kindlasti ka seda, et oleme 2002. aastast koolitanud noori, kes on nüüd juba võimelised ise liiki juhtima,» väljendas Kalev Järvela oma heameelt. Äsja möödunud laulu- ja tantsupeol oli ta seotud tule toomisega.

Kaljo Talussaar, kolmas tuntud mees Adamsonide suguvõsast, on elukutselt arst. Ta on sündinud Patküla vallas Kaubi talus. Talussaare isa oli üheaegselt veskimölder ja talumees.

Transporditöölisest laborandini

Ka tema alustas õpinguid Pat­küla koolis ning jätkas Tõrva keskkoolis. Kuna noorukil esimese hooga Tartu Riiklikku Ülikooli sisse saada ei õnnestunud, jätkas ta õpinguid meditsiinikeskkoolis. Ülikooli arstiteaduskonna tudengiks võis ta lugeda end aastast 1960. Selleks ajaks oli tal sõjaväeteenistus seljataga ning omandatud mitmed töökogemused transporditöölisest laborandini.

1966. aastal lõpetas Talussaar ülikooli ja temast sai diplomeeritud arst. Seejärel suunati ta tööle Jõgevamaale. «Tööd oli sel ajal rohkesti, sest ka rahvast oli palju,» meenutas Talussaar. «Majandus oli kehval järjel. Liikumise võimalused nigelad. Auto oli pidevalt remondis, hobuseid aga polnudki. Koduvisiidid said siiski kuidagi tehtud.»

Tema väitel tuli arstida nii suuri kui ka väikseid inimesi ja teha kõiksuguseid protseduure. «Õnneks sain sõjaväes olles kõva praktika. Tänu sellele ei juhtunud olema ühtki sellist haiguslugu, millest ma arstina töötades jagu poleks saanud,» ütles Adamsonide suguvõsast võrsunud arst vestluse lõpus.