Uus Potter: vähem tilulilu, rohkem müstikat

Kuues Potter kõnetab ainult Potteri-asjatundjaid. Esiplaanil Ron (Rupert Grint), Harry (Daniel Radcliffe) ja Hermione (Emma Watson). Foto: Kaader filmist

Uus film

«Harry Potter ja segavereline prints» (kuues «Potter»)

Režissöör: David Yates

Operaator: Bruno Delbonnel

Osades: Daniel Radcliffe, Rupert Grint, Emma Watson, Michael Gambon, Bonnie Wright jt

Kobarkinos alates tänasest

Esimene «Potter» oli ülevoolavalt efektne ja sähviv lastefilm, sellisena režissöör Chris Columbuse poolt hästi teostatud. Koos Potteri-saaga tegelastega kasvavad aga ka filmid, see on loogiline. Tuleb arvestada, et peakangelased Harry Potter, Ron Weasley ja Hermione Granger, nagu ka nende kehastajad, olid esimese filmi ajal 11–12-aastased, uue filmi tegemise ajal olid näitlejad ligi 20-sed ja mängisidki hilisteismelisi.

Nii ongi filmis vähem liikuvaid treppe, ilmuvaid ronge ja muud lõbusalt multifilmilikku, rohkem aga hämara tonaalsusega lummavaid kaadreid, mis kummituslikkusega annavad silmad ette keskmistele õudusfilmidele.

Kurjus tugevneb, tume foon süveneb ja kaadrid illustreerivad seda. Nii on ka kirjanik Rowlingi raamatutega, köide-köitelt kasvab pinge, dramaatika.

Sünge temaatika

Kuuenda raamatu lõpp ja seitsmes raamat kuni peaaegu finaalini tundusid lapsele unejutuks ette lugedes juba pisut rängad, et mitte öelda satanistlikud, surma saanud heade hulk muutub päris suureks ja mingi hetkeni tundub, et isegi kui pahad lõpuks peale ei jää, ei saaks heade võitu ka eriliseks triumfiks nimetada.

Ette rutates: kogu Potteri-loo sisu on märksa komplitseeritum ja peaaegu lõpuni ei saa kindel olla, kes tegelastest millisel poolel mängib. Filmivaataja, kes ei ole Potteri-raamatuid lugenud, võib kuuenda Potteri-filmi lõpus jääda üsna nõutuks.

Jõuamegi selleni, et varasemad viis Potteri-filmi on olnud paremini haaratavad ka eraldi teostena, ilma raamatuteta ja neljal juhul ilma eelnevate filmideta. Neil on olnud mingi loogiline algus, konkreetselt selle filmi sees arenev sündmuste käik ja tavaliselt siiski suhteliselt positiivsetes meeleoludes lõppakord.

Kuues «Potter» algab Potteri-võhikule tühja koha pealt ja nagu on ka briti filmikriitikud kirjutanud, on Yates (kelle tuntumad tööd ongi kaks «Potterit») jätnud välja mitmeid narratiivi jaoks tähtsaid stseene.

Millel on filmis rõhk? Noorte näitlejate mängul suures plaanis: Radcliffe, Grint ja Watson on saanud näitlejatena superstaarideks, nad pole enam pelgalt toredad lapstähekesed.

Kui Potter on ikka Potter, ja ilmselt võiks Radcliffe seda rolli teha ka neljakümnesena (tal on heas mõttes lapselik näo­plaan), siis sirgunud Rupert Grint (Ron) ja Emma Watson (Hermione) mängivad oma tegelaste karakterid peensusteni lahti, paremini, kui seda raamatust ette kujutada võiks, ja mõjuv faktor siinkohal on Roni koomiline ja Hermione (esmalt) traagiline armusuhe.

Kuues film toob eriti selgelt välja, et neil tegelastel ei ole lihtsalt mingi võlumaailma missioon täita, vaid ikka ka oma elu elada: nad on oma võluristaatuse juures tavalised noored inimesed.

Vinge pildikeel

Teiseks suurepärane pildikeel. Yates ja operaator Bruno Delbonnel on suutnud luua muinasjutulise atmosfääri, mille tontlikkus tuleb just seetõttu paremini esile, et kõik on tõepärasem kui senistes Potteri-filmides, kaasa arvatud Yatesi enda eelmine Potteri-töö «Harry Potter ja Fööniksi Ordu».

Kaadritele antakse vajadusel aega: maastike, Sigatüüka lossi ja Londoni kohal hõljuvad üldplaanid vahelduvad ilmekate suurte plaanide ja kiiremate tempodega, mistõttu filmil tekib hea rütm, mis ei hävita meloodiaid.

Kui filmi kaadrite mäng oleks muusika ja filmi sisu oleks muusikateose tekst, siis oleks kuuenda «Potteri» puhul tegemist hiilgava muusikateosega sõltumata sellest, kas laulja kannab ette sügava sisuga sõnu või jampsib huupi.

Eriti tuleb hea pildikeel esile selles kontekstis, et tänapäeva (action-)filmides sähvib pilt vahel liiga vilkalt, varjates teinekord labaselt seda, et tegijatel lihtsalt ei ole silma heade kaadrite peale, Yates ja Delbonnel on loonud aga visuaalselt nauditava teose, milles tekib täiesti omaette maailm.

Võhikud, eemalduge

Aga võib-olla võiks seda pigem ette heita: kuuendal «Potteril» on vorm olulisem kui sisu, kuigi minu jaoks on see pluss. Ja kui mõtlema hakata, siis sisule ei saa ette heita muud, kui et Potteri-võhikule ei ole kõike ette nämmutatud. Ütleme, et on inimene, kes läheb kinno lihtsalt haibi pärast, kes ei ole Potteri-värgiga kursis...

Bad luck sel juhul. Ei saa eeldada, et üht või teist Potteri-filmi võiks lahutada raamatutest või ülejäänud filmidest. Ei, see kõik on üks lugu ja üks tervik.

Peaks mingi tõsise lõppsõna ütlema. David Yatesi lavastatud kuues «Potter» on tõsiseltvõetav noortedraama, mis sobib ilma koguperefilmi tiitli allahindluseta vaatamiseks ka täiskasvanud inimestele. Liiati on paljud alla 14-aastastele mittesoovitatavad superkangelaste seiklused või infantiilsed ulmefilmid palju naivistlikumad kui kuues «Potter».

Muidugi, ega asi liiga tõsine ka ei ole. Kaheksa-aastane poeg Nicolas ütles, et talle jättis film pigem lõbusa mulje. Võtame näiteks Roni tähelennu lendluudpallis või professor Slughorni (Jim Broadbent) kõrgseltskonnaelu.