/nginx/o/2013/07/05/1875372t1hc53d.jpg)
/nginx/o/2009/07/23/211360t1he93b.jpg)
Neid 80ndate süntpoppi armastavaid noori naisi on haibitud juba eelmisest aastast peale.
Nimi peab algama L-iga, imidž peab olema freaky ja Cindy Lauper olgu iidol, kui nad teaksid varalahkunud Laura Branigani, oleks eeskuju ilmselt ka tema. Ladyhawke, Lady GaGa, Little Boots...
Uusim debüütalbum nende uute noorte süntpopinaiste seast tuleb La Roux'lt.
Esimesed kaks sellest meelevaldsest listist olid suisa nõrgad, aga mida edasi, seda šikimaks, La Roux on juba klass omaette.
See mahasurutud hüsteeriat, igal juhul midagi tumedat kandev võimas hääl vajaks põnevamat produktsiooni, kui on suutnud luua bänd ise (La Roux on tegelikult laulja Elly Jackson JA muusikamees Ben Langmaid, kuigi mugavuse mõttes ütleme "La Roux" ja mõtleme "see rebasekarva nähvits Elly Jackson").
Mina õigupoolest saingi La Roux' kvaliteedile pihta alles kuuldes Skreami remiksi loost "In For The Kill".
Praegu on kõik tasemel, album on ühtlane ja lood on head, aga siiski on tegemist keskpõranda tantsupopiga: tahaks mingit käiku juurde! Sõu, väike nõuanne La Roux'le (nad ju loevad seda eestikeelset lehte): palgake järgmiseks albumiks pulti Skream, või Martyn või Boxcutter.