/nginx/o/2009/08/10/219524t1h4bfc.jpg)
Peaaegu sajand tagasi võitles Viljandimaa metsade ja põldude vahelt pärit Herman Vares pisikesel Mohni saarel viimaseid päevi oma elu eest. Ent surm oli vikati juba teravaks ihunud ja 15. aprillil andsid mehe tuberkuloosist puretud kopsud lõplikult alla.
Vares lahkus siitilmast parimas eas mehena. Viimased kümmekond aastat oli ta mööda saatnud sealsamas Mohnil majaka diiselgeneraatoreid töös hoides. Ehk, nagu ütleb tekst tornist paarisaja meetri kaugusel asuvale hauale püstitatud raudristil, olnud «Mohni tulitorni masinist».
Väikesel Soome lahe maalapil pole kunagi suurt asustust olnud, kuid inimesi, kes seal oma elu on lõpetanud, leidub aegade hämaruses terve hulk. Sellest annavad tunnistust ka kolm vana kalmu Varese oma kõrval, mis arvatakse kuuluvat merel hukka saanud meestele.
Alles möödunud kümnendil läks Mohnilt jäljetult kaduma tolleaegne majakavaht. Tema paatigi ei leitud üles, ainult aerud. Nüüd räägivad saarega seotud inimesed, et tulevalvur käib seal vahel halli kujuna kummitamas ja kopsib pahaselt seinale, kui muusika liiga valjusti mängima panna.
Isegi saare mõlemas nimes on viited ammustele tragöödiatele. Mohni tulevat saksakeelsest Mungasaarest, vanasti paralleelselt käibel olnud Ekholm aga tähendab rootsi keeles Tammesaart. Mis neis süütutes nimedes siis nii dramaatilist on?
XVI sajandil olevat saarel elanud mungad, keda vagaduse ja jumalakartlikkuse poolest poleks kannatanud isegi Al Capone’ile eeskujuks seada. Tõsi, algul olevat nad piirdunud vaid uppunud laevadelt randa uhutud kauba kokku korjamisega, kuid sedamööda, kuidas ahnus ja metsikus kasvasid, muutusid ka nende töövõtted julmemaks. Viimaks hakkasid kasinustõotuse andnud mehed süütama valesid märgutulesid, et laevu randa ajada, ja röövisid need siis tõeliste piraatide kombel jõhkralt paljaks.
Mohnile süstamatku korraldava Mart Reimanni teada katsuti vitaalivendasid küll korduvalt kinni püüda, kuid nood läinud tol ajal saarel kasvanud suurde tamme- ja pärnametsa peitu. Kätte õnnestus vandiraiujad saada alles siis, kui kogu mets maha põletati.
Pärast seda on Mohni ümber laineid kündnud nii kalurid, kaupmehed kui piiritusevedajad. Sageli on nad seal tormi eest varju leidnud, kuid vahel on meri seilajatelt ka lõivu nõudnud.
Viimane suur laevahukk leidis saare juures aset 1941. aastal, kui Singeri õmblusmasinaid, jalgrattaid, jahu ja vilja vedanud aurik Rasma miini otsa sõitis. Uppumise vältimiseks laskis kapten laeva randa ajada ning ehkki kaup tuli maha jätta, õnnestus kõigil inimestel pääseda terve nahaga.
Vrakk ja tema kolmesilindriline veepinnani ulatuv aurumasin on praegu sukeldujatele peaaegu sama suur rõõmuallikas, kui olid sõja ajal laeva trümmides peitunud jahu ja vili kohalikule rahvale. Ka möödunud nädalavahetusel mulistasid Mohnile laagrisse kogunenud akvalangistid selle ümber ringi.
Ent uppunud laev pole ainus, mis saarest sukeldujate lemmiku teeb. Seal asub ka üks Eesti ranniku suurema langusega veealuseid järsakuid, kus isegi Soomest tulnud Kalevipojal olevat vesi üle sääriku serva sisse jooksnud.
Mart Reimanni teada on eeposekangelasel Mohniga veel teiselgi moel pistmist. Just tema olevat süüdi saare keskpaiga lohus, sest toetas oma raske taguotsa sinna ettevaatamatult maha.
Kellele Kalevipoja-jutt saare kaarekuju tekkimisest usutav ei tundu, võib eelistada asisemat teooriat. Selle kohaselt moodustasid Mohni otsad kunagi omaette saared, kuid sajandite jooksul on nendevaheline ala vee alt välja tõusnud ja maa üheks liitnud.
Kuiva pinda pole seal nüüdki ülearu palju, kõigest 62 hektarit, kuid selle eest on talu mõõtu maalapi loodus sama põnev ja eripärane nagu tema ajalugu.
Siin leidub näiteks ühesuuruste munakividega kaetud lagendikke, kust saaks piisavalt materjali, et panna Viljandi Pikal tänaval sillutis lõpuni ja katta soovi korral kas või pool Riia maanteed takkapihta.
Lisaks visadele kadakatele ja kurdlehise kibuvitsa põõsastele, mis ainsana suudavad selles jääajal treitud munakate lademes juuri ajada, seisavad kivide vahel püsti vanad puust ristid. Reimanni sõnul pole see siiski järjekordne surnuaed, vaid hoopis filmi «Reigi õpetaja» omaaegne võtteplats.
Veidi värvilisem, kuid sama lage on äärmiselt õrna pinna ja taimestikuga liivanõmm. Et inimese jalad sellele tundrat meenutavale Mohni tunnusmaastikule viga ei teeks, viib üle nõmme laudtee. Halli, rohelise, lilla ja kollase kirju väli ise on nii kaunis ja maitsekas, justkui oleks keegi meelega rajanud üksikule saarele kiviktaimlale uudse alternatiivi — liivataimla.
Kadastikes ja nõmmel kõmpides, kaldakivilt teisele hüpates või rannaliival päikest võttes ununeb Mohni süngevõitu minevik sootuks. Ainus, mis kummitama jääb, on soov kunagi tagasi tulla ja päevade kaupa siin energiat kogudes ringi hulkuda. Tiiru teeb väiksele saarele küll juba paari tunniga peale, kuid siinne loodus on liialt mitmekesine, et sellest nii kiiresti isu täis saaks.
Isu võib Mohnil aga julgelt hea olla, sest isegi kui toitu kaasas poleks, ei jääks kõht seal naudingutest päris ilma. Vähemalt siis, kui asjatundja kaasas.
«Need on kukemarjad,» osutab Reimann pisikestele mustadele marjadele, mida võib saare pirakatele metsmaasikatele vahelduseks süüa. Rannas aga soovitab ta suhu pista hoopis liival roomava taime väikseid lihavaid lehti: «Merihumur maitseb nagu soolaga kurk.» Ja nii ongi!
Vist ainus, mida Mohnil pole, on korralik mets. Kuulsatest tammedest ja pärnadest on alles vaid üks jändrik niinepuu. Puudeuurija Hendrik Relve seitsme aasta taguste mõõtmiste järgi on Mohni pärna kõrgus küll kõigest 12 meetrit, kuid selle eest on tema rinnaümbermõõt aukartustäratav 3,28 meetrit.
Nii nagu mastimõõtu puid, napib ahtral maalapil ka suuremaid loomi. Inimesed karjatavad siin küll vahelduva eduga kitsi ja lambaid ning aeg-ajalt satub randa hülgeid, kuid metselajaid enamasti mere taha ei pääse. Ainult üksikud rebased, kährikud ja jänesed lippavad külmade talvedega üle saart Pärispea poolsaarest lahutava väina.
Inimestel on saarele jõuda enamasti lihtsam, ehkki jäätekke ajal, kui paadid enam läbi ei saa, peavad nemadki rebaste teed ootama. Muul ajal võivad turistid aga küüdi suhtes näiteks kohalike kaluritega kokku leppida või tellida süstamatka koos giidiga.
«Need on uppumatud, kindlamad kui Titanic,» kiidab matkakorraldaja Reimann oma varustust. «Süstad on jääga kokku põrganud küll, aga midagi pole juhtunud.»
Vähemalt vaiksel merel pole nende sõiduvahenditega edasiliikumine isegi algajale ülearu raske ega keeruline. Viis-kuus kilomeetrit, mis
saart Viinistu kaluri-ja kunstikülast lahutab, saab ühele poole juba poolteise tunniga ning tagasitee pärast Mohnil-käiku tundub veelgi kiiremini kulgevat.
Vahest on algajate aerutajate tehnika praktikaga paranenud. Aga võib-olla andis saar lihtsalt jõudu juurde.
/nginx/o/2016/01/29/4949081t1h38d9.jpg)