Mida teha, kui nälkjad aeda tulevad

Kollane teetigu. Foto: Merike Palginõmm

Tigusid peetakse väikesteks loomadeks. Ja linnainimesega võib juhtuda, et ta ei kohtagi kunagi mõnd lihavat, ligikaudu viisteist sentimeetrit pikaks kasvavat kojata teetigu, mis on Eesti faunasse kuuluv loom ja tigusid mitte armastava inimese jaoks parajalt jälk elukas.

Keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialist Merike Palginõmm, kes on tegelnud tigude uurimisega, nimetab teetigu “meie oma armsaks loomaks” ega arva sugugi, et aednik peaks nende elukate vastu välja astuma ja neid kui aiasaagi suhtes aplaid loomi tapma.

Teisiti on Palginõmme arvates lugu ühe teoliigiga, kelle esindaja läinud aastal just ühes Pärnu aias Eesti alal esimest korda üles korjati.

Tegu on Eestis võõrliigiga, kes läinud talve siin rõõmsalt üle elas ja nüüd on levima hakanud, sest tänavu leitakse seda Lusitaania teeteo nime all tuntud looma üha sagedamini, ja mitte ainult Pärnus.

Eesti omad liigid

“Eestis on registreeritud viis samasse sugukonda kuuluvat liiki: need on hall-, vööt-, võ- sa-, mets- ja kollane teetigu,” rääkis Palginõmm. “Lusitaania teetigu sarnaneb kõige rohkem kollase teeteo ehk rahvasuus tuntud seeneteoga.”

Palginõmme kirjelduse kohaselt on Lusitaania teetigu looduslikult levinud Hispaania, Portugali, Prantsusmaa ja Inglismaa territooriumil.

“Nälkja kohta on Lusitaania teetigu hästi liikuv, olles võimeline tunnis läbima isegi kuni üheksa meetrit, kuid piisava toidu ja soodsate elutingimuste juures on ta üsna paikne ega lähe kergesti seiklema,” rääkis Palginõmm.

Lusitaania teeteo probleem on see, et rahvusvahelise taime- ja kompostikaubanduse, aga ka koorimata ümarpuukaubanduse tõttu on hakanud teoliigid levima maadesse, kus nad looduslikku faunasse ei kuulu ja pole seega teretulnud.

“Mullu registreeritigi just Pärnus esimene Lusitaania teo leid,” märkis Palginõmm. “Seda tigu tuleb võtta kui põllukultuure kahjustavat võõrliiki.”

Palginõmm soovitas siiski mitte kiirustada tigusid tapma, enne kui ei olda päris kindel, kas tegu on Lusitaania või meie oma teoga.

Aiast või põllult leitud tundmatu tigu tuleks pildistada koos mõne võrdleva esemega, nagu näiteks tikutoos, ja pilt saata keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskusse aadressil [e-mail], kus looma liigikuuluvus määratakse ja pildi saatnut teavitatakse, kas tegu on oma või sisserännanud loomaga.

Ärge tormake tapma

“Mitte mingil juhul ei tohiks tigude vastu aias võitlema hakata keemiliste graanulitega, mida kauplustes reklaamitakse ja mis tapavad valimatult kõiki tigusid,” hoiatas Palginõmm. “Meie oma teod on looduse ahelas tähtsad ja nende hävitamine võib kaasa tuua ootamatut kahju.”

Palginõmm tõi näiteks tõsiasja, et metslinnud saavad 80 protsenti oma kaltsiumivajadusest kodadega tigusid süües. Kui lindudel tekib kaltsiumipuudus, muutub nende munade koor nõrgaks ja linnud ei paljune.

“Tigude kiiret levikut on soodustanud muutused maaharimisviisides,” tõdes Palginõmm. “Näiteks kulu ja õlgede põletamise keelamine. Võõrliikide sissetungi aga soodustab hüppeliselt kasvanud rahvusvaheline taime- ja köögiviljakaubandus.”

Meile võõra Lusitaania teo keha värvus võib olla väga varieeruv alates tumepruunist punakate, kollakate ja beežide toonideni, noortel isenditel esineb mõlemal küljel üks tume pikitriip. Looma keha pinda kattev lima on oranžikaskollane, sealjuures on lima kätelt raskesti pestav. Seda ka meie liikide puhul.

“Loom ei ole mürgine,” tähendas Palginõmm.

Tappa tuleks Lusitaania tigu keeva veega üle valades, et surm oleks kiire ja häviksid ka viljastatud kehas olevad järglased.