Juubel annab Ugala uuele aastale vurhvi

Indrek Sammul Foto: Elmo Riig / Sakala

Ugala vastsel peanäitejuhil Indrek Sammulil on tulevaks hooajaks ja edaspidisekski kuhjaga plaane. Jätkuks vaid jõudu ja raha need ellu viia.

Indrek Sammul, praegu on teatripere puhkusel. Kas ka teie saate ennast tööst välja lülitada?

Läbirääkimised ja kokkulepete sõlmimine käivad puhkusele vaatamata.

Mis uuel hooajal tulemas on?

Tore on see, et jõuludeni on mängukava koos ja inimesed teavad, mida nad tegema hakkavad.

Kõigepealt tuleme välja Andrus Kivirähki «Limpaga», et lastel oleks, mida vaadata. Hästi vastu võetud «Tjorven» jääb samuti veel repertuaari.

«Limpa» on näidendiks kirjutanud Oleg Titov ja tema käe all lugu ka valmib.

Kunstnik on Jaanus Laagriküll, kes on uuest hooajast Ugala peakunstnik. Jaak Vaus teeb meiega koostööd edaspidigi.

3. oktoobril on esietendus. Anni Mäger, Limpa kuju looja ja raamatu kunstnik, on lubanud meid aidata reklaami ja muu etendusevälise kujundamisel. Ilmselt kasutame ka lavastuses pildiliselt tema tegelaskujusid.

«Limpa» on paljude laste lemmikraamat, nad teavad seda peast. Seepärast ei tahaks hakata lavapilti väga muutma.

Samal ajal asub Tubin tööle Lotta Lotassi näidendiga «Kogujad». Mängime seda Ugala lähedal Hariduse tänav 12-a majas.

Sel hoonel on põnev ajalugu. Võib-olla seostub see mõnele viljandlasele ekskavaatoritehasega, mõnele mingi muu tehasega, aga selgub, et seal on tehtud ka Eesti esimesed lennukid. Praegused omanikud lubasid meid lahkelt teisele korrusele.

Näidend on kirjutatud tõestisündinud loo põhjal. Juttu on kahest vennast, kes 1930. aastatel elasid Ameerikas ja pärast vanemate surma otsustasid mingil põhjusel muust maailmast eemalduda.

Kunstnik on Peeter Ora. Lavastuse loojad tahavad pidada ka maja ja tegelaste prototüüpide kohta tutvustavaid loenguid. Igal nädalal oleks üks loeng.

Oktoobris alustab tööd Ingo Normet Kay Pollaki näidendiga «Nii nagu taevas», mille tõlgib Ülev Aaloe. Kunstnik on Liina Unt. See tuleb lavale novembri lõpul.

Lugu on lühidalt järgmine. Kuulus dirigent on ennast tööga üle koormanud. Ta otsustab aja maha võtta ja sõidab kodukülla tagasi. Seal kutsutakse ta külakoori juhendama.

See on väga südamlik lugu huumori ja oma valusate punktidega. Vaikselt hakkab ilmsiks tulema kõik see, mida inimesed on aastaid varjul hoidnud: kes keda on armastanud ja pole julgenud seda tunnistada; kes on kannatanud kellegi solvangute pärast ja pole seda välja öelnud, aga lõpuks ütleb ära.

Klaaritakse arved, et saaks puhtalt edasi minna.

Kõigepealt tuleb leida üles muusika iseendas, siis elus ja alles siis hakata laulma — selline põnev mitmekihiline lugu.

Appi tuleb ka Anne-Liis Poll, kes praegu õpetab üle Euroopa koorilaulu ja hääleseadet.

Kas jõululavastus tuleb?

Muidugi. Seda hakkab lavastama Leino Rei. Näitemängu, milles muinasjutulaev rändab maalt maale eri lugude abil, kirjutab Silvia Soro. Kunstnikuks, nagu ma väga loodan, tuleb Rosita Raud.

Muusikakoolis on tekkinud tore lastegrupp, publiku eakaaslased. Nad teevad ka oma ansamblit ning tulevad meie lavastusse ja täidavad muusikalise poole.

2010. aasta on teatri juubeliaasta.

Ugala saab järgmise aasta algul 90. Juubeliaastal tahame Viljandisse kutsuda võimalikult palju inimesi, kes on meie majast välja kasvanud. Teine teema on noored. Muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 24. lend tuleb koos juhendaja Hendrik Toomperega märtsi algul Ugalasse, et teha siin oma diplomilavastus. Minule muudab asja põnevaks see, et juhendaja mängib ka ise kaasa.

Kui me Hendrikuga sellest ettevõtmisest rääkisime, ütles ta, et tal käivitub emotsionaalne mälu ning meenub omal ajal Ugalas oldud aeg, kui nad elasid kogu kursusega hommikust õhtuni teatrimajas. Hendrik tahab seda ühendavat ja arendavat kogemust pakkuda ka oma tudengitele.

Kokkulepped on Andres Noormetsa ja Ingomar Vihmariga, ühte lugu mõtlevad välja Priit Võigemast ja Martin Algus.

Näib, et juba mõnda aega on Ugalas lavastajate nappus.

Koosseisulisi lavastajaid on siin ainult üks, Taago Tubin. Lavastab veel Peeter Tammearu, keda ma praegu ei nimetanud, sest sobiva näidendi otsimine käib.

Kui leiame, võiks järgmisel hooajal olla esietendus. Ka Oleg Titov lavastab.

Ainult oma lavastajatega ei saa aga läbi ükski Eesti teater.

Kas aina vähenevale rahale mõeldes pole külalislavastajate kutsumine liiga kulukas?

Meil ei ole ellujäämiseks muud võimalust. Peame ise arenema, et publikul oleks põnev saali tulla.

Praegu läheme ringile seoses 90 aasta juubeliga, aga edaspidi soovime kutsuda kõiki lavastajaid, kes vähegi tulla saavad. Kohtumine võimalikult paljude lavastajatega arendab näitlejat.

Kes lavapildi loob? Ikka eelkõige lavastaja oma ideedega.

Kas te ka ise midagi lavastate või mõnes uuslavastuses mängite?

Lavastada ma sel hooajal ei jõua, aga oma õpetaja Ingo Normeti lavastuses teen kaasa. Näitleja ja lavastajana pole me kohtunud kooli lõpust saadik.

Kas repertuaari tuleb ka midagi nii-öelda kergemat?

Püüame leida head näidendit, mille žanrimääratlus on komöödia.

Kuuldavasti tahate teatrimaja uksi viljandlastele senisest rohkem avada.

Septembris teeme uksed publikule lahti ka väljaspool etenduste aega.

Avame teatrikohviku. Kohvikuõhtutel on plaanis ka meie loomingulise kollektiivi sisustatud osa. Meil on majas palju kokanduslike võimetega inimesi. Tahame pakkuda toitu, mida ekstra selleks õhtuks valmistatakse ja ka tutvustatakse.

Idee on rasket aega silmas pidades teha võimalikult lihtsatest toiduainetest häid roogi.

Plaane on palju. Viljandi on täis häid muusikuid, tahame neidki kutsuda. See kõik võiks aset leida iga kuu viimasel laupäeval.

Läheneva juubeli puhul lisame ajaloolise osa ega piirdu ainult Ugala ajalooga, vaid räägime ka Viljandist — kõik on seotud inimeste kaudu, kes elavad ja töötavad ühes linnas. Me ei jutusta kuiva ajalugu, mida igaüks saab raamatust ise lugeda.

Soovime kaasa aidata Viljandi rahvateatri sünnile. Meie aitame oma materiaalse poole ja ehk ka ideedega.

Kas te vastse juhina midagi kardate ka?

Ei oska midagi eriti karta.

Millal on inimene rahul? Siis, kui ta saab teha seda, mis talle meeldib. Kui materjal on hea ja näitlejaid köidab, on ka neil hea. Kui midagi tehakse lihtsalt augutäiteks, muutuvad näitlejad ja publik rahulolematuks. Minu mure on, et niisugust olukorda ei tekiks.

Olete ise Viljandist pärit, teie abikaasa Liina Olmaru pole siin varem elanud. Kas pere on linnaga kohanenud?

Tundub küll, et on kohanenud.

Praegu on Liina ja lapsed maal — Liina ema elab Tartu ja Mustvee vahel. Seal on ka kõik õdede ja vendade lapsed, praegu kokku seitse last, kellest kaks on imikud. Juurde tuleb kaks ja siis veel kaks — nii et tõeline segasumma suvila!

Aga õu on suur ja kõik mahuvad majas magama. Lapsed saavad koos mängida ega jää üksteisele võõraks.