Emotsionaalne meelelahutaja Urmas Vaino

Urmas Vaino Foto: Peeter Langovits

Hunt Kriimsilma kombel mitmeid ameteid pidanud ETV saadete «Sadam otsib meremeest» ja «Tööotsija» juhis Urmas Vainos (35) tekitab sõna «puhkus» stressi.

Äsja Aegna saarelt uue telesaate võtetelt saabunud ajakirjanik Urmas Vaino on hoolimata töisest suvest endale pruuni jume hankinud.  Emotsionaalne, jutukas, heatujuline – nende  sõnadega võiks iseloomustada «Erisaatega» tuntust kogunud meest ka kaadritaguses elus. «Mul on olnud õnn teha neid asju, mida olen tahtnud ja mõelnud,» leiab Vaino ise.

Sügisel paneb seni vabakutselisena tegutsenud Vaino ennast proovile uues rollis, tal tuleb tõusta sel ajal, kui teised veel magusas varahommikuses unes teist külge keeravad – mehest saab «Terevisiooni» saatejuht.

Kohtume seekord telemaja lähedal asuvas väikeses  hubases kohvikus. Nädal varem valmistas Vaino täpselt samas kohas ette intervjuud Marius Petersoniga. Põhjaliku tegijana on tal alati enne raadiointervjuud kombeks inimest näost näkku näha ja ühine keel leida.

Arteriga kokkusaamine on Vainole tavapäratu, sest ta on endale harjumatus rollis, n-ö teisel pool rindejoont. Kas kooretagune, peidus pool avaneb?

Räägi oma suvistest projektidest, ja milline suvi sind üldse ees ootab?

Kuni juuli keskpaigani on mul väga töine elu. Teen praegu kaht saadet ETVs, «Tööotsija» ja «Sadam otsib meremeest». Selle saate tõttu tulin just Aegna saarelt.

Siis on vahepeal natuke vaba aega ja augusti keskpaigast hakkab töö uuesti pihta. Olen teadlikult jätnud kalendrisse augu, kuid pole sinna kirjutanud sõna «puhkus», sest see võib mulle stressi tekitada.

Oled Hunt Kriimsilma kombel pidanud eri ameteid — pärast kooli töötasid ehitusfirmas, siis tegid diskoritööd ja lõpuks jõudsid ajakirjaniku elukutseni... Kas see kõik on olnud pigem juhus või hoolika planeerimise tulemus?

Pool aastat töötasin tõesti ühes ehitusfirmas, organiseerisin ehitustöid. Ega see mingi tõsine asi ei olnud, pigem eluülikooli esimene sess. Diskoritööd tegin juba alates keskkoolist. Ega seegi mingi õige töö ei olnud, tänapäeval on diskoriamet palju tõsisem, pigem nagu muusikuamet. Toona aga kehtisid päeval ühed reeglid, päikese loojudes  kohe teised. Ja baarmenid, uksehoidjad ja diskorid olid väga popid tegelased.

Tegelikult olen alati teadnud, mis mulle meeldib, ja ajakirjanikuamet mulle sobib. Ma ei ole kunagi sundseisu sattunud, no et oleksin pidanud ameteid, mida ei taha pidada.

Oskan sellest nüüd rääkida, sest «Tööotsija» saates on meil üks personalijuht, kes küsib osalejatelt unelmate töö kohta, ja enamasti ei lähe see kokku sellega, mida nad tegelikult teevad.

Sul on ajakirjanikutöö kogemus nii raadiost, telest kui ka kirjutavast meediast. Milline on kõige südamelähedasem?

Praegu kindlasti televisioon. Kuid teine suur huvi on kirjutamisega seotud. Ma tean, et see võib mind iga hetk uuesti käima tõmmata. Kahjuks ei saa Eestis praegu nii kirjutada, nagu mulle meeldiks.

Oskad täpsustada, milline kirjutamisstiil sind sütitab?

Mäletan oma esimest lugu, mille kirjutasin Eesti Naisele. Selle loo tarbeks töötasin nädala esimese poole lastehaiglas söögitädina, teises pooles võtsin keemilises puhastuses tellimusi vastu ja pesin pesu.

Teine kord kirjutasin loo Juhan Kilumetsast, mis mulle endale väga korda läks, kuid sain seda teha patuga pooleks, sest sellised tööd võtavad liiga palju aega. Mulle meeldib lasta ennast inspireerida, kirjutamine vajab aega, et kirjutada nii, et see oleks natukene suurem tavalisest reportaaživormist. Paraku ei ela selliste lugude kirjutamisest ära.

Tõenäoliselt ei peaks ma päevagi vastu uuriva ajakirjanikuna. Ilmselt saaksin hakkama, aga kindlasti see mind ei sütita.

Mis sind teletöö juures kõige enam huvitab?

Televisiooni juures võlub mind kõige rohkem tele mudel. Lehes on teisiti, näiteks sina kirjutad loo valmis, tuleb Langovits (Postimehe fotograaf Peeter Langovits – toim), teeb pildid ja edasi on materjal sisuliselt valmis. Aga teles toimub kogu tegevus ühes ja samas ruumis korraga, ühel ja samal hetkel. See on erakordselt põnev.

Ja ma olen nii kaua rahvusringhäälingule truu olnud, jube keeruline on minna kuhugi mujale. Mulle sobivad mingid asjad ETVs. Näiteks kommertsmeedia puhul peaksid inimesed aru saama, et need reklaamplokid, mida nad vaatavad, võetakse nende enda elu arvelt. Kui niimoodi räägin, siis justkui panen enda ees mingid uksed kinni, aga ma ei kujuta ennast hästi ette mingit telemängu juhtimas.

Selle taga on ikkagi ka see, millistel keeltel kandle peal tuleb mängida, et inimene oleks nõus ohverdama oma aega reklaamile. Teisisõnu, tahan teha asju, mida ka mu tütred saavad vaadata. Ma ei taha öelda tütrele, et Meeli Mai, saa aru, et selline on elu ja ma pean seda saadet lihtsalt tegema!

Kuidas sulle tundub, kas selliseid poliitilise satiiri saateid nagu sinu juhitud «Erisaade» ETVs on meil piisavalt?

Minu meelest on meie meedia küll äärmiselt poliitikakeskne, kuid sellist kastist väljas vaadet poliitikale väga vähe. Võimet naerda nii iseenda kui ka ühiskonna üle võiks olla palju rohkem. Meil on liiga palju asju, mille üle naermine on tabu või mida ei tohi teha.

Sageli on mul kahju, et ka «Erisaate» külalised ise ei naudi olukorda. See on ju tegelikult võimalus rääkida siiralt oma asjadest, aga meil vahel kardetakse liiga palju. Nad tulevad saatesse juhatuse või parlamendi liikmena või ministrina. See on kurb, sest sel ajal esmaspäeva õhtul istuvad inimesed kodus sohva peal ja tahaksid natukene heatahtlikult naerda.

Me muutume liiga kuivaks, rõõmsat voolavust asjade üle võiks rohkem olla. Näiteks pronkssõduri üle ei tohi nalja teha. Ütlen ausalt, et ei saa aru, kui räägitakse, et kunstnik kiskus mingisugused haavad lahti. Minu meelest võiks just kunstnik selliseid asju uurida.

Kuidas sujus «Erisaate» tiimitöö?

See on erakordselt põnev seltskond. Alguses oli saade ju käkk, oleme ausad. Me ei osanud seda teha, asi oli selgusetu nii neile, kes olid eespool kaamerat,  kui ka neile, kes jäid kaamera taha. Aga siis hakkas sujuma ja see emotsionaalne jõud, mis sellele taha tekkis, oli väga tugev.

Millistest intervjuudest oled kõige tugevama laengu saanud?

Pigem jääb mulle meelde meeleolu, mis tekib pärast intervjuud, kui tõuseme püsti ja kaamerad jäävad seisma. Need ei ole ju isikuintervjuud, vaid me räägime olukorrast.

Aga toredaid, inimlikke episoode on olnud palju. Näiteks unustab inimene ära, miks ta on saatesse tulnud. Sagedasti briifitakse meie külalisi enne, et millest rääkida ja mis hetkel on targem vait olla... Ja kõige toredamad ongi need hetked, kui see eelnev ära ununeb ja inimene läheb lahti.

Too palun mõni näide.

Mulle tõesti meeldis saade, kus me vahetasime Vilja Savisaarega kohti, tema oli vana Savisaar ja mina uus Savisaar. See tuli talle ootamatusena, sest tema esitas vana Savisaarena uuele küsimusi ja ei suutnud vastuseid prognoosida. Ja see võttis hetkeks ära selle riidepuu, mille peal tema kostüüm muidu seisab.

Või siis saatelõik Evelyn Sepaga, kus me tantsisime ja mina sain olla Marko Kiigajaan. Keit Pentus mängis meie juures klaverit, aga laulma ma teda ei saanud.

Või siis kui Karel Rüütli võttis oma portfellist välja lati suitsuvorsti. See oli esimene kord, kus mulle toodi kingitus. See liigutas mind ja me saame siiani väga hästi läbi. Vorst seob inimesi, teha pole midagi (naerab laialt).

Kuidas sulle tundub, kas näed poliitilisi keerdkäike  nüüd paremini läbi?

Kas hakkad paremini laulma, kui oled lauluproovis käinud? Arvan, et ikka. Ajapikku on tekkinud mingid skeemid. Tegelikult on poliitika tänapäeval läinud väga lihtsaks, esimeses järjekorras tuleb uuesti valituks saamise ja publikule meeldimise küsimus.

Selles ei ole ju iseenesest midagi halba, kui mingid põhimõtted oleksid sellele lisaks veel esikohal. Kuid Eesti poliitika on muutunud võimule saamise ja võimul püsimise poliitikaks.

Kas «Erisaade» sügisel jätkub?

Kõik on võimalik. See, mis sügisel juhtub, sõltub tuhandest pisiasjast, aga mina hoian hirmsasti pöialt, et saaksin seda edasi teha. Sügisesed plaanid on üldse veel lahtised ning milline täpselt minu ametinimetus ETV-s saab olema, selgub õige pea. (Praeguseks on teada, et sügisel saame Vainot näha Terevisiooni saatejuhina – toim.)

Sinu intervjueerimisstiil on äärmiselt jõuline, väga emotsionaalne ning sa ise ebaeestlaslikult  optimistlik. Kellele võlgned oma temperamendi?

Olen puhas eestlane, aga kui sa vaatad, mis jaanitulel toimub, siis näed, et eestlased on ikka päris suure temperamendiga rahvas. Iseasi, mida vajatakse, et see loomus käivituks.

Arvan, et inimene on oma loomult üks üsna temperamentne loom. Minul see kuskilt tuleb... Kui sa näed saates inimest enda vastas, siis on ju tore kohe köieveoga alustada. Mulle meeldib ka see, kui inimene annab emotsioone vastu.

Kui palju erineb ekraani-Vaino tavaelu-Vainost?

Eks ikka ole natukene erinevust. Kui nüüd rääkida konkreetselt «Erisaatest», siis seal on see intervjuu etteaste, tavaelus ma olen vähem intensiivne. Minu ülesanne ei ole ju sama, nagu «Aktuaalse kaamera» või «Foorumi» saatejuhil. Meie pakume lisaks meelelahutust ja head äratundmist. Aga ma ei usu ka sellesse, et inimese loomus võiks olla totaalselt erinev sellest, kes ta näiteks teleekraanil või laval paistab.

Mida kostad selle peale, kui sind Urmas Otiga võrreldakse? Ei saa salata, teis on ju midagi sarnast, nii olekus kui ka hääletämbris.

Olen seda juttu kuulnud. See intensiivne ja agressiivne küsimisvorm oli ju nii-öelda tema maale toodud. Sellisel kujul tegi ta seda esimest korda Eestis.

Seega on see sarnasus vormiline, ja võib-olla on ka mingi füüsiline sarnasus olemas...

Aga siin on ikka ka süle ja seljaga erinevusi. Mina topin selle intensiivsuse oluliselt lühemasse aega. Kuid selline võrdlus teeb mulle puhast rõõmu, sest tegemist oli ju ikkagi suure meistriga.

Kuidas leiad oma saadeteks ainest?

Ma lihtsalt vaatan enda ümber ringi. Aines on poliitikute sõnavõttudes ja esinemistes olemas. Teksti tuleb lihtsalt vaadata veidi teises valguses, kui ajalehetoimetajad seda ette näevad, ja neid absurdseid olukordi tekib lausa lakkamatult.

Lisaks poliitika keerdkäike lahkavale «Erisaatele» oled olnud autoajakirja Autobild tegevtoimetaja. Kuidas sa automaailma enda jaoks avastasid?

Sellel on tegelikult äärmiselt lihtne ja südamlik põhjus. Toimetasin Äripäeva Visiooni ja autolugusid kirjutas sellel ajal Tõnu Tramm. Mul tekkis just sel ajal, kui Tõnu kutsuti tegema Autobildi, väikene küllastumine, tundsin, et oleks vaja teha mingit teist asja. Igal juhul luges Tõnu minu soovi kas õhust või lepalehtedelt välja ja kutsus mind Autobildi tegevtoimetajaks.

Varem mul autode vastu mingit salajast kirge ei olnud. Usun, et enne, kui sinna ajakirja läksin, oleksin suutnud iga teise autoteadliku lugeja paari hetkega ahastusse viia. Aga ma arvan, et me tegime väga head ajakirja, sest kõik teised olid pikaaegse kogemusega professionaalid.

Millised autod sulle meeldivad?

Ise sõidan ma olude sunnil ratastel nätsumulliga, kus sees on seitse kohta, nii et mu rotipesa mahub sinna sisse ilusti ära. Aga mulle meeldivad sellised autod, millel on sõiduauto iseloomuomadused, sedaan-tüüpi autod.

Rotipere all pead ilmselt silmas oma suurt naisperet, kuhu kuuluvad neli tütart ning abikaasa?

Jah, meil on neli tütart: 16-aastane, 14-aastane, kuueaastane ja kolmekuune.

Mida oled püüdnud tütardele edasi anda?

Oleme koos abikaasaga üritanud suhtuda laste kasvatamisse ühtmoodi. Meile on oluline, et lapsed oleksid absoluutselt võrdsed. Neil ei ole küll veel elukogemust, aga neil peab olema võimalus küsida, ise mõelda ja otsustada.

Kõige suurem viga on minu meelest ise teadlikult kujundada vanema ja lapse rolli. Kindlasti on lastel omad reeglid, kuid ka kuueaastast koheldakse võimalikult samamoodi nagu vanemaid lapsi. Ma ei mäleta seetõttu, et meie pere lastel oleks tulnud ette suuremaid jonnihoogusid. Reeglite osas me järeleandmisi ei tee.

Meile tundub, et selline mudel on toiminud. Lapsed peavad olema osa kõigest.

Millega abikaasa tegeleb?

Ta on PÖFFi raamatupidaja. Seetõttu vaatame ka vabal ajal palju filme. 88 protsenti langeb meie maitse kokku, ülejäänud osas ma võib-olla ei leia innustumiseks samasugust ainest.

Aga üldiselt on nii, et kui ta ikka millestki väga vaimustunult räägib, siis see film meeldib ka mulle. Viimane filmielamus oli itaallaste «Il Divo», mis tõesti oli väga hea film.

Kuidas olete kodus oma pererollid ära jaotanud?

Teeme asju võrdselt. Eks mina olen veidi laisem, aga tänapäeva naistega ei saa enam teha mingeid reegleid, nad ei ole nõus. Mingi ürgisane minus võiks ju isegi tahta, et naine teeks kodus kõik ära, aga te naised ei ole sellega nõus, teid ei saa ju sundida! (Muigab.)

Kuidas perega  puhkate?

Kuna titt on majas, siis mingeid suuri reisiplaane praegu ei ole, võib-olla mõne väikese linnareisi teeme sel suvel. Kuna oleme naisega mõlemad põlised tallinlased, mõlema vanemad elavad ka siin, siis meil maakohta kahjuks ei ole. Plaanisime pikemat äraolemist Hiiumaal augusti alguses.

Millised olukorrad sulle kõige enam korda lähevad?

Olen loomult optimist ja usun, et igas inimeses on olemas mingisugune ürgne loomus või alge. Ja kui ma seda aeg-ajalt ühes või teises olukorras näen, siis on mind erakordselt lihtne pisarateni liigutada. See tabab nagu pikne tamme väga kummalises ja ootamatus olukorras.

Mind liigutab, kui avaneb inimeste kooretagune,  peidus pool, mida enamasti häbenetakse ja varjatakse. Näiteks siira ja  kirka võidurõõmu nägemine. Samuti puudutab mind väga, kui näen mõnda  isa ja lapse situatsiooni, sellest võin heldida.

Mu enda laps käis kunstikooliga pikemal reisil ja saatis meile ilusa sõnumi, et Amsterdam on nii ilus linn, et me peame kindlasti kunagi siia tulema. Sellistel puhkudel saan korraga aru, et ma ei ole teinud tühja tööd, ja rõõmustan selle inimlikkuse mõõtme üle.

CV
Urmas Vaino

•    Sündinud 14. jaanuaril 1974 Tallinnas

•    Õppinud Tallinna

32. keskkoolis

•    R2 saatejuht alates raadio algusaegadest 90ndate alguses, kirjutanud ajakirjale Eesti Naine, toimetanud Äripäeva kuulisa Visioon, Auto Bild Eesti tegevtoimetaja, juhtinud suvist «Terevisiooni», «Erisaate» saatejuht

•    Abielus Külli Vainoga, lapsed  Eleene, Eliis, Meeli Mai, Tuuli Ann

•    Kuulunud noorteühendusse ELO, praegu kuulub MTÜsse Neljas Kirjaoskus

Arvamus

Contra
«Erisaate» kolleeg

Kui me Vainoga «Erisaate» laua taga istume, et järjekordne laul sisse juhatada, siis vahepeal lõkerdame naerda ja viskame vastastikku huumorit, nii et on lõbusamgi kui pärast saadet vaadates. Vahepeal läheb asi nii ülekäte, et kui öeldakse «Võte!», vaatan Vainole otsa ja purskan naerma.

Ega tema persoon tavaliselt ei põhjustagi nalja, ikka tema jutt. Aga see on hämmastav, kuidas ta oma laia ampluaad arvestades suudab kõike nii põhjalikult ette võtta. Näiteks ükskord vahetas ta pärast salvestust riideid, kui keegi, kes helistas ja kutsus teda lõunasöögile, sai vastuseks: «Oot, ma varsti jõuan, mul on pepper juba paljas!» Siis ma küll naersin, kujutades ette, et lõunasöögile mineku eeldus on tagumiku paljaks võtmine. Aga sain aru, et Urmas tahtis anda täpset ülevaadet, mis staadiumis ta lõunale jõudmisega parasjagu on.

Enda, eriti oma kehakaalu üle nalja visata pole talle ka mingi probleem – ta on minustki tublisti priskem. Näiteks kui soovitasin tal tutvustada end Heinz Valgule, kellega intervjuu ees seismas, kui Süsivesikut, ütles ta, et on hoopis Rasv.