Morcheeba muusikaline kohtumine paganlike eestlastega Rock Cafes

Briti funk-soul-bänd Morcheeba esines Tallinnas täismajale. Foto: Peeter Langovits

Kontsert

Morcheeba

Rock Cafe

14. juuli

Kui selgus, et Morcheeba kontsert on lähenemas ja mulle tehti ettepanek sellest kirjutada, siis olin pisut üllatunud. Kas see bänd ikka veel tegutseb, mõtlesin.

Seostusid nad mulle ikka 90ndate keskpaiga nn triphop-plahvatusega ja sinna nad ka minust maha jäid.

Kontrolli ja eneseharimise mõttes Morcheeba back-kataloogis väikest uurimistööd tehes selguski lihtne tõsiasi. Muusikaliselt oli Morcheeba arengukõver käinud vääramatult allapoole. Nende viimane album, eelmisel aastal ilmunud «Dive Deep» on väga igav  kõrtsi-chillout, millelt võib leida ka mõne üksiku teravama bluusivaimus koha.

Kindlasti oli oluline osa Morcheeba vajumisel pooltundmatusse tippaegade esindusliku lauljatari Skye Edwardsi lahkumine bändist. Bänd jäi seejärel eelkõige vendade Paul ja Ross Godfrey hallata, kes on erinevaid lauljatare ja koosseise proovinud, kuid täpset lööki enam andnud pole.

Õigupoolest sai enne kontserdile minnes mõeldud ka, et kes Morcheebat üldse vaatama lähevad. Musahipsteritele see bänd kindlasti enam ammu huvi ei paku, suuri, tuntud ja globaalseid hitte, millest igaüks võiks retrolaksu saada, neil ka pole.

Korraldajad aga reklaamivad Morcheebat kui kultusbändi Inglismaalt. Ka bändi juhtfiguur Ross Godfrey, kes kontserti paljuski oma kanepiselt muretu ja naljahambalise karakteriga üleval hoidis, rääkis ühes oma lugudevahelistes jutustamistes, et nad kohtusid lennujaamas kaameraga tüdrukuga, kes oli bändile öelnud, et ainus eestlastele teadaolev Morcheeba lugu on «Rome Wasn’t Built In A Day». Mina aga mõtlen, et kas need eestlased sedagi lugu teavad. Mõni teab võib-olla.

Ning eestlased. Mida eestlased siis Morcheeba kont­serdil teevad? Morcheeba astub lavale täies koosseisus bändiga, mille laval nähtavaimad kujud on siis juba mainitud Ross ja lauljatar Manda, kes, tuleb välja, on pärit Pariisist.

Meeleolud on kontserdi alguses tumedamad ja vibe uimasem, kuid see hakkab tasapisi andma ruumi üsnagi tavalisele lokaali-jazz’ile või lokaalisoulile. Sekka mõned vinüülisämplid või Ross Godfrey pedaalitud kitarrikäigud. Nagu «Trigger Hippie» ajal. «Na na na, I’m the trigger hippie,» laulab Manda ja Ross libistab slide-kitarri sisse.

Kuna Morcheebal ka otseselt aktuaalset albumit ei ole, siis tulebki lugusid siit ja sealt – «The Sea», «Never An Easy Way», «Part of the Process» jne. «Never An Easy Way» kohta jutustab Ross, et see oli esimene lugu üldse, mille Morcheeba tegi. Lugu tehti seeni süües, maagilisi seeni, teate küll, ning pühendas Ross siis loo kõikidele Eesti paganatele. «Eesti on ju paganlik maa,» ütles Ross lavalt ja silma järgi peamiselt keskastme juhtidest ja nende naistest koosnev raskesti tuure üles võttev publik vastas poolkuuldavalt «jee».

Kitarri mängis Ross jah hästi. «Sleep On It Tonight» oli lugu, mille igavavõitu kulgemise ta ühe muljetavaldava kitarrisoologa enda poole võitis. Soolo kestis kaua, aga lootsin, et kestaks veel kauem.

Instrumentaalsetest tipphetkedest jäi meelde veel afrosoenguga klahvpillimängija kiire muundumine võimsaks saksofonistiks, kes puhus nagu kurat. Üldine mulje kontserdist jäi aga leige. Üldine mulje kohaletulnud eestlastest jäi ka leige. Ross aga oli cool.