Lõpp pole teps mitte vaikus

Kon-Tikil seilavad Margus Tabor (vasakult), Jan Uuspõld, Margus Prangel ja Raivo E. Tamm. Mehed on parvel, publik saab siiski võimaluse kaldalt näitemängu jälgida. Foto: Janek Tischler

Kui Thor Heyerdahl kuuskümmend kaks aastat tagasi balsapuust parvel koos viie kaaslasega Peruust Polüneesia poole purjetama hakkas, ei osanud ta aimatagi, et see sõit võib anda ainest teatritükiks.

Thor Heyerdahl puhkab juba mitu aastat maamullas, ka teised kontikilased peale praegu 92aastase Knut Hauglandi on juba ammu lahkunud. Aga Käsmu rannas elavad nad edasi, tõsi küll, pisut kahandatud koosseisus.

Käsmus loksub nende parv tormijärgsel ookeanil ja neli meest ajavad meeste asja. Pisut minimalistlikult, pisut absurdimaiguliselt.

Tihedus ongi teine

Tüki lavastaja ja autor Toomas Hussar ajab uljad parvetajad esimeses vaatuses, suhteliselt reisi algusjärgus, hullumise piirile, et nad teises vaatuses täis joota ja esimese vaatuse rutiinist välja tuua.

Küsimusi jääb õhku rippuma palju - ja nii ehk ongi parem. Kõike ei pea puust ja punaseks tegema ning iga asja peale pole vaja näpuga näidata.

Aga ikkagi - mis ajas neid mehi end kuudeks merele üksindusse mõistma?

Niikuinii on tegemist inimeksistentsi põhiküsimustega - kes me oleme, kust tuleme ja kuhu läheme.

Igaüks teab niikuinii, et lõpp pole teps mitte vaikus, vaid naine, kui tegemist on puhtalt meeste looga.

Kon-Tiki radisti Knuti kehastav Jan Uuspõld ütles proovide ajal, et selle "tüki tihedus on milleski muus kui tavalises teatris".

Ennäe imet - Uuspõllul oli õigus. Mida päev edasi, seda rohkem kihte seal ajukurdude vahel, kus nähtud etendused end peidavad, "Kon-Tiki" pealt maha koorub.

Karmis ja karuses laevnike seltskonnas vastanduvad selgelt erudeeritud ja teadmisjanulised Thor (Margus Prangel) ja Bengt (Margus Tabor) ning elus ja sõjas karastunud Knut (Jan Uuspõld) ja Erik (Raivo E. Tamm).

Üks dimensioon jääb puudu

Thor on pisut ebalev tüüp, kes pole sugugi kindel oma positsioonis laevakaptenina ega kipu eriti otsuseid vastu võtma, pigem tahaks ta filosofeerida ja end lihtsalt mõnusalt tunda.

Bengt seevastu tunneb end supikeetjana ehk pisut alavääristatuna, sest tegelikult on tema meremeestest kõige kõvem teadlane. Samas ei lase ta alaväärsuskompleksil üle pea kasvada.

Knut on ässitaja, lapsemeelselt süütu õilishing, kes ei taha elada tavalist elu. Tema elu on olnud kõige seiklusrohkem, on ta ju sõjasangar, kes nurjas sakslaste tuumapommi tegemise plaanid.

Tõelise põhjala mehena uimane Erik ärkab elule vaid siis, kui on vaja parve koordinaate määrata. Või saia tahta.

Aga: "Pole ju saia! Ainult ääretu avarus ja ilus sinine taevas. Masendav!" nagu teatab Knut.

Toomas Hussar muudab parvel toimuva võimalikult ebareaalseks ja ähmaseks. Ähmastuvad aja piirid, ähmastub ette võetud teekonna eesmärk.

Irreaalsuse lõhub kusagil taamal üle lahe vurav mootorpaat, õnneks vaid hetkeks.

"Kon-Tiki" on kosutav vaheldus suveteatrite koomuskitele.

See ei tähenda, et vaa­taja naerda ei saaks.

Aga tihedus on teine, kui teist korda Uuspõldu tsiteerida.

"Kon-Tikit" võiks etendada päise päeva ajal vähemalt 28 soojakraadi ja lõõskava päikesega, pisuke äikesepilv horisondil jõudu kogumas.

Jahe ja vihmane suveõhtu võtab ühe dimensiooni vähemaks, millest on kahju.