Stiilselt ülepakutud pop-printsess andis professionaalse kontserdi

Kerli on loonud endale äärmiselt mõjusa ja tervikliku lavakarakteri, ammutades inspiratsiooni peamiselt glämmroki kuldaegadest. Foto: Toomas Huik

Pühapäeva õhtul pani Elvast pärit pisike blond tütarlaps väärika punkti viiepäevasele festivalimöllule Tallinna lauluväljakul. Ligikaudu 9000 inimesele esitatud efektne kontsertetendus tegi silmad ette nii mõnegi kuulsa välismaise artisti show’le.

Kerlil on glämmroki kuldaegadest inspiratsiooni ammutades õnnestunud luua endale usutav ja mõjuv lavakarakter. Millal see Eestis viimati kellelgi korda läks? Võib-olla Onu Bellal, aga paraku polnud tal ei võrdväärset lauluhäält ega ka välimust.

Palju tänapäeva popmuusikas üldse teatraalsust leidub? Mitmete meelelahutusmaailma tippude esinemised on täidetud ühesuguse koreograafia ja ühesuguste eriefektidega, ent kui Britney Spearsi või Madonna kontserdil vohab eklektika, et mitte öelda suvalisus, siis Kerli mõjus stiilse tervikuna. Iga element toetas lugu, mida vaatemäng jutustada püüdis.

Kohati meenutas laval toimuv mõnd Lady Gaga muusikavideot gooti võtmes. Maskides tantsijad, tuld purskavad tünnid ja dünaamiline valgus sobivad Kerli ümber kui valatult. Ning temas on piisavalt karismat, et mitte nende vahele ära kaduda.

Kerlil on tugev hääl ja hämmastav oskus seda valitseda. Muusikapaladega ühes taktis arenenud kõlavarjundid lubasid paralleele tõmmata kord Alanis Morisette’iga, kord Björkiga. Aeg-ajalt muutus muidu üliemotsionaalne vokaal kargeks ja tõsiseks nagu Ladytroni Helen Marniel.

Õnneks ei otsinud Kerli publikuga odavat kontakti. Muinasjutt põrgust, taevast ja platvormsaabastega printsessist oleks «Tere Tallinn! Kuidas läheb?» stiilis repliikide tõttu killustunud.

Õigesti valitud rolli mängiti veatult kuni viimase looni, mille varem suhteliselt tuimalt (või hoopis lummatult?) paigal püsinud publik ovatsioonidega vastu võttis. Hetkeks, mil Kerli oma superstaari maski lõpuks näo eest heitis, tõusis laulukaare all istunud publik aplodeerides püsti. Pärast seda kõlanud tänusõnad olid sama siirad kui noore laulja rõõmupisarad.

Jääb üle vaid spekuleerida, kui palju värvikam oleks kontsert olnud siis, kui see oleks päikeseloojanguga alanud ja mitte lõppenud.