Lõo talu suur lagunenud telliselamu jäi isa ja poja pilgu alla siis, kui nad sealt juhuslikult mööda sõitsid.
Ühe talu taastamiseks kulub mitu inimpõlve
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Teadsin kohe, et tahan siin tegutseda, kuigi hooned olid armetus seisus,» ütleb talu nüüdne peremees Rein Pärtma.
Oli 1987. aasta ning kolhoosid ja sovhoosid olid hakanud oma vara müüma. Paistu kolhoosi esimees Heino Laidvee oli Rein Pärtmale isiklikult dokumendid kätte andnud. 1989. aastal tuli välja ka taluseadus ja nii sai Viljandis töötavast pritsimehest heausklik peremees.
Kui hakati maid endistele peremeestele tagastama, läks 92 hektarit teiste kätte, uuele talunikule jäi vaid 8 hektarit. Aga kõik ümberkaudsed maad nõudsid harijat ning tema võttis töö teha.
Üks ööpäev pritsimees, kolm ööpäeva talunik
«24 tundi olin pritsimees ja 72 tundi kulusid siin. Rassisin hirmsasti,» meenutab Rein Pärtma paarikümne aasta tagust aega.
Elamust olid järel ainult välisseinad, kogu sisemus oli varisenud risuhunnikuks, mis tuli välja kärutada. Aga neli aastat hiljem oli Lõode ehitatud elamu katuse peale, seinad sisse ning aknad-uksed ette ja ahjud saanud. Ainult ahjude pärast oli ta pidanud pottsepa kutsuma.
Rein Pärtma oli noor mees ning tahtis teha teoks oma unistuse luua hea talu ja armas kodu. 1991. aastal oli pool maja, kolm tuba ja köök, valmis ning pere võis Lõol elama asuda. Siin sündis ka kolm tütart.
Rein Pärtma oli üks neist, kelle arvates karjapidamine õige oli, ja ta liitus ka Werncke projektiga. Talu vanas laudas, mille ta oli juba taastanud, pidid asukoha leidma vasikad ja noorloomad ning Saksamaalt saadud abirahaga pidi kerkima lehmalaut.
Lehmade arv hakkas liginema paarikümnele, kui tuli kaks häda korraga: raha jäi Tartu Kommertspanka kinni ja piim ei maksnud enam midagi.
Kõik on pooleli
Praeguseks on karjapidamisest ainult mälestus, üksnes pooleli jäänud lehmalaut tuletab toonaseid plaane meelde. Ka naine koos lastega pidas mõistlikuks ära minna.
«Nüüdseks olen maha rahunenud,» sõnab 44-aastane Rein Pärtma.
22 aastat talu pidanud mehena teab ta, et püüdku peremees kuidas tahes, selle ajaga talu üles ei ehita — talu taastamine on pikk protsess, mitme põlvkonna töö.
«Kõik on alles pooleli,» lausub ta.
Rein Pärtma on 18 aastat Lõol külvanud ja lõiganud ning selleks on tal kõik hädavajalikud masinad. Eriliselt hea meel on tal eelmisel aastal PRIA ehk põllumajanduse registrite ja informatsiooni büroo abiga soetatud John Deere’i traktorist, millega ta selgi päeval tegi umbrohutõrjet.
Uus on ka haagisel veetav kuivati, mis rahuldab selle talu vajadused. Aga vilja hoiab mees endises hobusetallis, mille taastamine oli tohutut vaeva nõudnud. Kui raha pisut koguneb, kavatseb ta kunagise lehmalauda müüride vahele rajada viljalao.
«Tahaksin ka Lõo talu minevikust rohkem teada, aga koos nõukogude võimu tulekuga kadus kõik endine,» räägib Rein Pärtma ning nendib: «Kogu minu elu on nii või teisiti küüditamistega seotud. Tol ajal valitses suur ülekohus.»
Küüditamise vari pole kadunud
Lõo viimane peremees oli Jaan Kibe, kes oli selle ostnud 1934. aastal. Tema küüditati 1941. aastal voodihaigena.
Rein Pärtma ise kasvas küüditatute peres. Tema ema Maria ja vanaema Anna Pirts saadeti 1949. aasta märtsis Riuma küla väiksest metsatalust natsionalismis süüdistatuna Novosibirski oblastisse.
17-aastaselt võõrsile saadetud Maria pidas seal päevikut, millest ta hiljem läkitas mõne peatüki Enno Piiri kogumikku «Sakalamaa ei unusta». Muu hulgas kirjutas ta: «Olime varemgi harjunud puudusega, seetõttu oli elu Siberis kergem taluda.
Kohalikud olid samuti näljas, ainult neil oli oma maja ja aiamaa. Meisse suhtuti
üsna heatahtlikult.»
Tema sügavalt usklik ema oli aga imestanud: «Kuidas küll Jumal laseb sellisel ülekohtul sündida?»
Oma kaht onu pole Rein Pärtma kunagi näinud — nad mõlemad mobiliseeriti Saksa väkke. Noorem neist oli alles poisike ega saanud püssigi kätte. Vene väe tuleku järel viidi ta kodunt vägisi ning peksti Viljandi vanglas surnuks. Teine vend arreteeriti haarangu ajal ja saadeti sunnitöölaagrisse. Sinna ta jäi.
Mitte üksnes leivast
Rein Pärtma pühib kurvad mõtted peast, istub maja ees olevale laiale kivile, tõmbab lõõtsa ja laulab: «Neiu nii lõbus, lahke ja noor ütles: «Ma armastan sind.»»
Tal on professionaali pill, selle valmistas talle Tartus elanud meister Kalju Sarnit 1995. aastal ning see on ainus kolmerealine lõõts, mille too on teinud.
«Mu vanaisal oli lõõtspill ja mina igatsesin seda endale lapsest saadik,» ütleb Rein Pärtma. Unistused täituvad enamasti nõnda, kuidas nende teokssaamist tagant lükatakse.
Algus oli Pihkva turul, kus ta enda kasvatatud tomateid müüs. Sealsamas kõrval seisis tartlane Kalju oma kapsatünniga. Nende jutuajamisest ilmnes, et Holstre kandist tulnu himustab endale pilli, aga tartlasel oli kodus kaks kannelt. Kapsamüüjal leidus lahkust anda need vastleitud sõbra kätte.
Esimene pill, mida Rein Pärtma omal käel mängima hakkas, oligi niisiis kannel. Lõõtsa õppis ta juba enda tellitud pillil ning see nõudis erilist vaeva. Lõpuks ei saanud ta muidu, kui sõitis Tartusse pillimeistri enda juurde, et vaadata, kuidas ühe käe neli näppu korraga mängivad ning teine käsi oma tööd teeb.
Vaatamisest ja kauasest harjutamisest oli kasu: peagi pill mehe käes mängis — kergelt ja lõbusalt.
«Mängin põhiliselt Holstre kandi laululugusid,» ütleb ta. Viimati kuuldi teda suurema rahvahulga ees siis, kui maakonna vallavanemad oma näitemänguga «Naisvallavanem» ringreisi tegid — tema täitis vaheaega lõõtspillimuusikaga.