See on see bänd, kes enne iga albumit räägib kuude kaupa, kui üle igasuguste mäetippude ja meelte vinge plaat neil kohe tuleb.
Siis tuleb plaat, ja see on... hea. Aga mitte ehk selline šedööver, nagu nad ise arvavad. Teisest küljest on selline ülbus rokkbändi puhul elementaarne, aga see-eest harv.
Kasabianil on sama swagger (ma olen selle asemel korduvalt erinevaid eestikeelseid sõnu kasutanud, aga ükski ei lähe pihta, niisiis swagger: uhkeldav poos, omane tõeliselt šeffidele rokkstaaridele), nagu on/oli Rolling Stonesil, Stone Rosesel, Happy Mondaysil, Primal Screamil, Oasisel - ja muusikaliselt on Kasabian samuti mainitute segu.
Olemas on bluus, rokenroll, psühhedeelia, tants, veidrused ja kõige tavalisem lad-rock. See kõik on tore. Oma nägu aga oli bändil esimesel albumil, omanimelisel viie aasta tagusel debüüdil, rohkem, isegi kui see oma nägu tuli Bauhausist ja Neu!-st.