Kasabian „West Ryder Pauper Lunatic Asylum“

Valner Valme
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kasabian „West Ryder Pauper Lunatic Asylum“.
Kasabian „West Ryder Pauper Lunatic Asylum“. Foto: Plaadi esikaas

See on see bänd, kes enne iga albumit räägib kuude kaupa, kui üle igasuguste mäetippude ja meelte vinge plaat neil kohe tuleb.

Siis tuleb plaat, ja see on... hea. Aga mitte ehk selline šedööver, nagu nad ise arvavad. Teisest küljest on selline ülbus rokkbändi puhul elementaarne, aga see-eest harv.

Kasabianil on sama swagger (ma olen selle asemel korduvalt erinevaid eestikeelseid sõnu kasutanud, aga ükski ei lähe pihta, niisiis swagger: uhkeldav poos, omane tõeliselt šeffidele rokk­staaridele), nagu on/oli Rolling Stonesil, Stone Rosesel, Happy Mondaysil, Primal Screamil, Oasisel - ja muusikaliselt on Kasabian samuti mainitute segu.

Olemas on bluus, rokenroll, psühhedeelia, tants, veidrused ja kõige tavalisem lad-rock. See kõik on tore. Oma nägu aga oli bändil esimesel albumil, omanimelisel viie aasta tagusel debüüdil, rohkem, isegi kui see oma nägu tuli Bau­hausist ja Neu!-st.

Märksõnad

Tagasi üles