Kui see, mis meie ümber toimub, on ikka majandussurutis, pole üldse imekspandav, et meelelahutusärimehed mõtlevad meeleheitlikult välja uusi turundusnippe. Nagu ka käesoleval, tõele au andes mitte kõige raskemal juhtumil.
Mart Mardisalu senised tegevused on olnud pigem suunatud ikka mõnevõrra nooremale publikule kui laulud tema esikplaadil. Aga me ju teame, et tööealised inimesed rabavad hetkel ennast kasvõi poolsurnuks ja plaatide kuulamiseks ei jätku lihtsalt jõudu...
Sellises raskes seisus, kus Mardisalust palju kuulsamadki šõubisnesmänid käpad taeva poole tõstavad, tulevad päästerõngana meelde muidugi penskarid. Nende noorusaegade muusika - ja veel pühendusega maestro Eri Klasile, nimilugu aga lausa viimatinimetatuga koos esitatud! - käesoleva plaadi sisuks ongi.
Kõik, mis laulu "pakendi" moodustab, on tehtud professionaalsel tasemel, ehkki noorelt Eesperelt oleks ta seadetes ju oodanud tiba vaimukamaid mõttevälgatusi kui igavavõitu chord rolling. Aga stuudiobänd on kokku pandud Eesti tugevamatest ja kogenumatest meestest, puldis keeravad nuppe tuntud tegijad... sellise meeskonna solistiks võib olla kes iganes. Miks mitte siis ka Mart Mardisalu?
Mart peab muidu viisi täitsa kenasti, kuid võiks siiski rohkem vaeva näha tämbrite ühtlustamise nimel oma hääle erinevates registrites. Vähegi professionaalsemale kõrvale ei jää see ebaühtlus märkamatuks. Ning viib mõttele, et ehk kuulaks siiski Heldur Karmo lüürikast vabu originaalesitusi.
Aga - kui Õhtuleht on samamoodi ajaleht nagu Sirp ning Kroonika samamoodi ajakiri nagu Vikerkaar, on ka Mardisalu CD heliplaat, oma missiooni ja visiooniga. Ära ei sure selle kuulamisest küll keegi.
Veelkord müüginippide juurde tagasi tulles, oleks sellest plaadist üht-teist õppida ka hoopis teistsuguse muusika viljelejatel. Arvo Pärt võiks näiteks kirjutada Filharmoonia kammerkoorile kantaadi "Marie Under oblikate vahel", pühendusega DJ Rassile ja McMöldrile. Või Erki-Sven Tüür ERSO jaoks rapsoodia teemale "Mul on bemmil uued kummid"...