P, 4.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Austerlase Brüno lõbusad seiklused hea maitse joone taga

Valner Valme
Austerlase Brüno lõbusad seiklused hea maitse joone taga
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Brüno ehk Sacha Baron Cohen filmis «Brüno».
Brüno ehk Sacha Baron Cohen filmis «Brüno». Foto: Kaader filmist

Uus film


«Brüno»


Režissöör Larry Charles


Käsikiri Sacha Baron Cohen, Anthony Hines jt


Osades Sacha Baron Cohen, Gustaf Hammarsten, Clifford Banagale, Bono, Snoop Dogg jt


Kobarkinos alates tänasest




Päris räige elamus ausalt öeldes:) Mitte palja-ihu-porno pärast, mida, eriti gay-teemalist, film pakub, vaid «Brüno» lajatab sellise moraalse ja emotsionaalse pornograafia laksu, et pärast tükk aega oigad. Lisaks muidugi peab kinos nii palju naerma, et paha hakkab (naer on terviseks, on ikka või), pisarad tulevad silma ja kohati tundub, et ei, lõpetage ära, vastik on, ma ei taha enam naerda, aga sa ei pääse sellest, kohati vihkad seda filmi, ja ikka rõkkad nagu loom. Ehk teil on teisiti.



Briti koomiku Sacha Baron Coheni tuntumad rollid on olnud seni Ali G ja Borat, nüüd, 37-aastasena on ta loonud oma kolmanda suurkuju: 19-aastase austria homost moejüngri, kes pärast vallandamist oma teleshow’st «Moes / Maotu» (läinud takjapaelaülikonnas moeetendusele, vallandas ta kaose), siirdub õnne ehk kuulsust otsima Ameerikasse, alustades muidugi Hollywoodist.



Kõlab triviaalselt. Õnneks ei jää Brüno seiklused kordagi õigele poole hea maitse joont, eriti valusaks muudab Coheni naljad asjaolu, et suur osa filmist on dokumentaalne, Harrison Fordi «fuck off» on tõenäoliselt ehe, presidendikandidaat Ron Paul (keda Brüno nimetab RuPauliks – drag queen’ist poptäheke) vihastab päriselt, Arkansase maruheterod on tõeliselt raevus.



«Brüno» läheb veel kaugemale kui «Ali G Indahouse» (2002) ja «Borat» (2006). Cohen ei kohku tagasi millegi ees, ta ajab ühtviisi marru nii sõjaväelased kui moegurud kui teleprodutsendid kui homod ja heterod, juudid ja palestiinlased, nii natsid kui võib-olla ka mittenatsid, sest kas on vaja nii palju hitlerihuumorit teha.



Coheni naljad lähevad järjest jaburamaks. Mis mõte on nimetada filmis Brad Pitti Bradolf Pitleriks, aga muidugi see ongi lahe. See teebki Coheni maailma üheks parimaks koomikuks. Tal ei ole ühtegi tabu, ta on üks julgemaid inimesi ilmselt, seejuures ka järjest meisterlikum näitleja.



Kui film tundub mingil hetkel gay’de mõnitamisena, asjad lähevad tõesti juba üle võlli, siis heterod saavad oma jao filmi teises pooles, kui Brüno püüab Tom Cruise’i ja Kevin Spacey eeskujul heteroks hakata. Tundlikul vaatajal hakkab kindlasti piinlik tussiülistavate jahimeeste laagris või kristliku gay’de ümberpööraja juures.



Tuleb tunne, et kas ta, Cohen-Brüno, ikka peab alasti sinna jäägri telki ronima või kas ta peab ütlema kristlikule gay’de ümberpöörajale, et tol on ilusad huuled suhuvõtmiseks.



Üks lõbusamaid kohti on nässakas surmtõsine karate-treener Brünole õpetusi jagamas, kuidas teha kahjutuks gay-mees, kes ründab dildodega.


Seal, kus on tavaks vihjata, läheb Cohen lõpuni, nii enda kui vaataja jaoks sageli piinarikka lõpuni, ja kui lõpp on käes, siis ta venitab sellele veel mitu vinti peale.



Näiteks imbunud heteroks saamise okkalisel teel sisse swingerite peole, satub Brüno ühte tuppa sadomasonaisega, kes piitsutab teda, kuni Brüno läbi akna kukub, ja see on võib-olla kinoajaloo esimene tõeliselt naljakas läbi-akna-kukkumise-huumor, just seetõttu, et see on nii tõsine.



Enamik olukordi lõpeb sama rängalt ja lavastatud on need vaid osaliselt, kui sedagi. Film püüab inimeste ehedaid reaktsioone. Brüno visatakse jõuga välja telesaatest, kus ta üritab mustanahalisele publikule selgeks teha, et Aafrikas elavad afroameeriklased, ja nimetab mustanahalisi rassistideks, kui nad oma esivanemaid aafriklasteks kutsuvad. Hetero-meeste show võitlusareenil hakkab ta suudlema oma assistendi Lutziga (Gustaf Hammarsten) ning pühas vihas maruheterod loobivad neid kõigega õllest toolideni, üks maruheteromees isegi nutab, nii kohutav pühaduseteotus on see.



Minnes ise liialdustesse, näitab Cohen ära igasuguse fanaatilise ellusuhtumise naeruväärsuse ühest küljest, teisalt laob hüüu­märke taha olukordadele, kus ilmneb inimeste madal taluvuse lävi: ärge võtke elu nii jäigalt, eks ole. Samas: ei mingit moraali, see kõik on puhas huumor.

Märksõnad
Tagasi üles