Moby pani lauluväljaku kaasa laulma

Janar Ala
, kultuuriajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Moby kolmapäeval Tallinna lauluväljakul esinemas 25 000 inimesele.
Moby kolmapäeval Tallinna lauluväljakul esinemas 25 000 inimesele. Foto: Toomas Huik

Kontsert


Moby


Tallinna lauluväljak


8. juuli





Kuuldavasti tegi Moby esinemine Õllesummeril ürituse kõigi aegade avapäeva publikurekordi. Kontserdil oli ligikaudu 25 000 külastajat.



Mobyl on kõik vajalik olemas, et olla eestlaste suvise murdepunkt-ürituse Õllesummer peaesineja. Tal on kotitäis raadiohitte, mida kõik teavad, ja kui nimepidi ei tea, siis kuulates selgub, et muidugi teame. Nende lugude, nagu näiteks «Why Does My Heart Feel So Bad» või «Natural Blues» või «Lift Me Up», sõnad on igale möödaminnes ja olmesituatsioonides raadiot kuulnud inimesele pähe vajutatud.



Suud liikusid


Kontsert näitas seda suurepäraselt. Vaatasin ringi ja inimesed laulsid kaasa. Suud liikusid. Seda oli isegi naljakas vaadata – 25–30-aastased korralikult riides, ütleme, et abielupaarid, mees on naisele selja tagant käed kõhu ümber sõlminud, ja mõlemad laulavad. Sellist pilti esines rohkesti. Selline asi võis neile endalegi üllatusena tulla. Ei saagi aru ja äkki on sõnad peas, laulad kaasa. Nagu nõiaväel. Ühistunne, mis muud.



Samuti on Moby stilistiline amplituud väga kirev. Staadioni-techno’st staadioni eurodiskoni, staadionibluusist staadioni ängirokini. Sekka ka mõni ballaad, millega saab tempo maha võtta, et see siis jälle üles korjata. Nime järgi oli tegu Moby viimast albumit «Wait For Me» promova tuuri kontserdiga. «Wait For Me» on suhteliselt tõsistes, aeglastes ja tumedates meeleoludes plaat. Selline väiksemat sorti Portishead. Meeleolud, millega Õllesummerit kaasa ei tõmba.



Korraldajad olid õnnestumise üle rõõmsad ja ütlesid, et tegid panuse õigele kaardile. Moby panustas ka õigele kaardile – hittidele. Ja neid tuli järjest. Ükski ei jäänud tulemata. Algas kogu asi «Extreme Waysiga». Bänd ilmus lavale. Külalislauljatar, afrodeelse look’iga Joy kõverdas häält soulivõtmes. Bänd oli unisex – pooled mehed, pooled naised.



Kõige taga kaks tüdrukut viiulitega. Mõne loo ajal, nagu Moby esimese Briti Top 10 hiti «Go» esituse ajal tundus, et milleks veel bänd. Bänd on vaid ballastiks, see on ju masinamuss.



Reivisaundid ja reivieufooria, bass käib läbi ihu. Enamasti oli bänd aga vajalik liitlane, ning muidugi lauljatarid. Ja Moby ise – tal oli kitarr käes ja enamiku ajast jooksis eriti hüperenergilisel moel lava ühest otsast teise.



Nagu vanale taimetoitlasest punkarile kohane. Energiat jätkub. Ütles vähemalt kümme korda eesti keeles «tänan» ja siis «hello».


Rahvaga suhtles Moby minimalistlikult, aga sümpaatselt. Ta oli mingil põhjusel aru saanud, et mängib rockfestivalil. Nii ta ütles – see on rockfestival ja nüüd teeme ühe kitarrisoolo. Kui mõned kitarrisoolod, aeglane Joy ja Moby koosesitatud akustiline bluusduett enne «Natural Bluesi» ning paar «Wait For Me» lugu välja jätta, siis jäi meelde ikkagi hitivalgus. «Bodyrock», «Lift Me Up», «Disco Lies» jne.



Kõiki neid saatis võimas äratundmisreaktsioon. Lõpetas kontserdi Moby vana lugu kuskilt 90ndate algusest, mulle tema lugudest ehk enim meeldiv eufooriline reivijuust «Feeling So Real».



Reiv ja disko


Peaksin nüüd rääkima, kas mulle kontsert meeldis või ei meeldinud. Moby on üldiselt kogu oma loometee vältel oma inspiratsiooniallikatelt osavasti kaaperdanud. Võtame Joy Divisioni, Brian Eno, Angelo Badalamenti, Alan Lomaxi USA folkarhiivid, reivikultuur, Hi-NRG disko.



Moby on neilt kõigilt nurgad maha lihvinud ja kontsentraadi ära lahjendanud. Moby meloodiline talent ja suurepäraste allikate lahjendatud variantide kokkumiksimine on olnud päris hea retsept müümaks miljoneid plaate ja jõudmaks peaaegu kõigi alateadvus-raadiotesse. Kehastades keskmisele raadiokuulajale siiski midagi «hea maitse» sarnast.



Seda ei ole mõtet hakata kahtluse alla seadma, hetkel maitset hindama jne. Õllesummeril 25 000-pealine publik igal juhul huilgas ning seda ei olnud piinlik pealt vaadata.

Märksõnad

Tagasi üles