Keda kotivad avaliku elu tegelaste armumängud?
8. juuli 2009, 16:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Verrev arvab NaisteMaailm.ee suhetekolumnis, et kui kunagi olid avalikud naised, nüüd on avalikud intiimsuhted, mida ajakirjanduses ritta seatakse nagu spordivõistluste tulemusi.
Alles mõni päev tagasi seisin ühe tavalise supermarketi sabas. Nagu ikka, lasin niisama pilgul ringi käia. Ning nagu tavaliselt, nii ka seekord, jäi minu pilk pidama sopalehe kollasel reklaamplakatil. Nagu ikka, ilutses seal suurelt ja rasvaselt pealkiri sellest, et Buratino Mikk otsib elu armastust või midagi sarnast.
Unustasin küll selle jama kohe, kuid vaid järgmise hommikuni. Nimelt lõin siis lahti netiportaali, kust mulle kargas esimesena näkku artikkel Erika Salumäe ja Edgar Savisaare armusuhtest. Taaskord blokkisin ma selle loo oma teadvuses, kuid midagi minu seal ikkagi liigahtas.
Nimelt hakkasin ma mõtlema sellest, et miks kirjutatakse pidevalt ajakirjanduses ühe konkreetse inimese suhetest mõne teise konkreetse inimesega? Praegugi, kui kontrollisin selle loo jaoks fakte, nägin põnevaid pealkirju nagu Leonardo di Caprio läks supermodellist lahku, «Dawson’s Creeki» tähe abielu purunes, jne..
OK, reeglina ma ei tarbi nii-öelda «kollast» ajakirjandust, kuigi kohati tundub Eestis, et isegi roosal paberil ajalehed on kollased, kuid ikkagi. Kindlasti on paljudel põnev lugeda sellest, millega tegeleb päriselus see inimene, kellele näitlejarollilie teleekraanil või mõnele muule loominguvormile elatakse igapäevaselt kaasa, kuid kas see kuidagi labane ei tundu?
Labane mitte selles mõttes, et iidolitele lähenetakse läbi inimliku prisma, sest mis salata, inimesed, täpselt sellised nagu me kõik, on nemadki. Kuid labane just selles võtmes, et räägitakse avalikult inimeste intiimelust. Nagu WCs käimisest.
Ma tunnistan ausalt, et minus tekitab ebameeldivust see, kui mind Edgar Savisaare ja Erika Salumäe armumängude kirjeldustesse kistakse. Samamoodi nagu siis, kui ma kuulen seda, et Eve Kivi endale näonaha paremaks säilimiseks spermat näkku määrib. Kuidagi liiga vulgaarne on see. Umbes, et kui kunagi olid avalikud naised, siis nüüd on avalikud suhted (mitte segi ajada PR-iga).
Loomulikult ei ole siin midagi imestada, kui absoluutselt iga laul, mis raadiost tuleb, laliseb armastusest. See sõna on muutunud juba nii labastatuks, et teda iiveldusmaiguta suus naljalt ei tarvitagi. Ehk siis armastus on mainstream, just nagu ka inimeste omavahelistest suhete avalik arutamine.
Minu meelest ei ole inimeste omavahelised suhted kohe kindlasti teema, mida asjasse mittepuutuvad kommenteerima peaks. Eriti, kui need kaks inimest oma koosolemisega kedagi ei häiri.
Ning mis veel olulisem – minu meelest ei ole kellegagi suhtes olemine ka teema, mida teistele eeskujuks tuua. Miks peaks!? Enamik meist on ju mingis suhtes. Ma ei leia, et mõne iidoli suhe on millegi poolest rohkem suhe kui suvalise Tädi Maali oma.
Suhe on lõppude lõpuks suhe – ning see on kahe inimese vaheline keemia, mitte kahe inimese, ajakirjanduse ja avaliku arvamuse ning ei tea veel mille vahel toimiv kokkulepete kogum. Seda just armuasjades.
Buratino Miku sõnum, mida ta edastab, on väga selge, ning suunatud üheselt lühiajalistele armusessioonidele, sest miks muidu terve mõistusega inimene kõmulehe kaanele ronib. Noore mehena võib selle talle andestada.
Ja ega ma ei väidagi, et armuasjadest üldse rääkida ei tohiks. Loomulikult tohib, sest see on üks suur inimeseks olemise osa. Kuid minu meelest kui seda üldse teha, siis filosoofiliselt, õppides vigadest ja tehes järeldusi, mitte lihtsalt nimesid ja «tulemusi» ritta seades, nagu spordiuudistes.
Üle poole maailma (kvaliteet)kirjandusest räägib järeldusest, mida üks või teine suhe on autori hinge jätnud. Ning räägib seda lugu aastaid, kui mitte sajandeid. Erinevalt sopalehest, mille esikaanega pühitakse nädala pärast vaid tagumikku.
Mida arvad asjast sina?