«Vanad torisejad» külastasid naerukoolitajat
/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
24. aprill 2008, 20:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/03/05/24210t1hb950.jpg)
Seekordses Kanal 2 lustakas tõsielusarjas «Vanad torisejad» suruti härrad koolipinki ning pärast käisid nad sõda mängimas.
Naerukoolitaja juures
Et moodsa aja märksõna on koolitamine ja enesetäiendamine, käisid torisejad naerukoolitaja juures.
Vanahärrades tekitas see sügavat hämmeldust.
«Mina ei oska niimoodi naerda, kui midagi naerda ei ole. See on võlts,» pahandas Enn.
Peeter ütles irooniaga, et sellist asja on kogu eesti rahvale vaja. Kui korteriarve saad, võid kaks päeva seda teraapiat harrastada.
Enn lahkus tunnist enne lõppu, sest tema jaoks oli see liiga crazy.
Optimistlik Henno arvas, et mängu kaasatuna tuleb kaasa mängida ning viriseda pole mõtet.
Sõda mängimas
Torisejaid ootas nüüd mängusõda laserrelvadega. Enamik härradest on varemgi püssi lasknud, kuid näiteks Herbert inimest sihtinud ei ole.
«Minu kadunud vanaema ütles, et inimese pihta ei tohi sihtidagi,» ütles Robert, et talle on asi vastumeelne.
Korstnapühkija Leo on lubanud, et ei võta püssi kunagi kätte, ning ei teinud seda tänagi.
Henno arvas, et iga asi tuleb ilmas ära proovida. Laserrelv, millega korralikult sihtida ei saagi, valmistas meestele pettumuse.
Paarkümmend aastat jahimees olnud Enn arvas, et see on üks pubekate värk, ja talle see pinget ei pakkunud.
«Pimedas koridoris jooksin mitu korda peaga vastu seina, kus ta siis meeldis,» kommenteeris Peeter ettevõtmist.
Tallinna kärarikas elu on Herberti tervisele mõjunud ning ta lahkus koju Karksi-Nuiasse. Et kevad käes ja mesitarud vaja hooldada, pole kindel, kas ta pealinna üldse tagasi tuleb.