Bakšiš Vahemerele, armastusega

Islamiususlised türgi naised riietuvad ujuma minekuks pealaest jalataldadeni ulatuvatesse "skafandritesse". Foto: Andres Pulver

Islamimaades käinud teavad, et bakšiš tähendab jootraha, mida kõik teenindajad ootavad. Kui teenindus on hea, võib jootraha anda. Türgis sai seda ikka jagatud, oma jootraha sai kätte ka säravsinine Vahemeri.

Millegipärast suhtuvad paljud eestlased Türki eelarvamusega ning sinna minnakse puhkama eelkõige seetõttu, et viimasel hetkel on võimalik odavaid pakkumisi leida.

Kuigi jah - samal päeval, kui ma nädalase "kõik hinnas" reisi eest 4590 krooni maksin, teatas Estraveli esindaja, et eestlased on imelikud tüübid, kes tahavad nädala alguses saada sama nädala lõpus algavat "kõik hinnas" reisi hinnavahemikus 4500-6000 krooni.

Tema sõnul ei ole selliseid pakkumisi olemas. Õnneks siiski on.

Lennukist väljumisel lajatab kuumus otsekui haamriga. Seda enam, et Tallinnas oli lahkumishetkel 12 soojakraadi, Antalya lennuväljal aga 34.

Nagu hiljem selgub, oli tegemist suhteliselt jaheda ilmaga, sest nädala jooksul jõudis kraadiklaas näidata kümmekond pügalat rohkemgi.

Kolmetunnine bussisõit Antalyast Alanyasse venib lõputuks.

Alguses ajab Top Toursi reisisaatja Katja suust ümmargust mulli välja, kusjuures iga kolmas sõna on "huvitav", seejärel hakkab üks ülemäära lõbus venelaste punt otse selja taga lärmama.

Kohale jõudes selgub, et hotell on vapustav. Paarsada meetrit rannast ja toad on sviidid.

Hommikul ei ole aga elu enam sugugi nii roosiline, sest sööma viiakse bussiga - umbes kahe kilomeetri kaugusele. Inimesed on pahased, Katja laiutab käsi.

Infotunnis on inimesed veel pahasemad, Katja laiutab veel rohkem käsi.

Teisipäevasel linnaekskursioonil teatab reisisaatjate pealik Tiina, et soovijad võivad kolmetärnisviitidest ümber kolida paarisaja meetri kaugusel asuvasse neljatärnihotelli.

Arglikud hääled, mis pärivad, kas poleks võimalik samas hotellis edasi elada ja tolles uues hotellis söömas käia, vaigistatakse maha. Ei saa.

Mõni päev hiljem selgub, et saab ikka küll, sest sviithotelli uus seltskond hakkab just meie hotellis söömas käima.

Ega hotellil midagi viga polegi, ainult väga venelik on kõik. Teenindus käib vene keeles, maja on paksult venelasi täis.

Tegelikult on suur osa Alanyast ära venestatud. Mina küll ei tahaks soojale maale elamusi otsima minnes lõbustada ennast õhtul vene diskol või spetsiaalselt Venemaalt kohale veetud artistide esinemist vaadates.

Isegi eesti diskot ega eesti artiste ei tahaks. Ikka ehedat kohalikku kraami.

Õnneks jagub kohalikku ehedustki küllaga. Otse hotelli kõrval oli ekskursioonibüroo, kus kohalikud pakkusid ekskursioone 2-3 korda soodsamalt, kui Top Tours neid müüs. Ja elamusi oli garanteeritult rohkem.

Nimelt õnnestus laevasõiduks sattuda sellisele gullet'ile, kus olime ainsateks välismaalasteks türklaste seas. Kohe sadamast väljudes löödi ülemisel tekil meeste poolt tõeline tantsupidu käima.

Siivsalt riietatud türgi naised muutusid sõidu edenedes aga näost üha rohelisemaks ja rohelisemaks.

Laevakapten, kelle keerulisest nimest ei õnnestunudki aru saada, istus meie lauda ja mängis korralikul tasemel giidi.

Loomulikult sai laevasõidu ajal korduvalt ujumas käia.

Türgi naised vette ei trüginud, küll aga mehed, kellel ujumisest vähimatki aimu pole.

Päästevestid tõmmati ümber ja ukerdati meetri raadiuses päästvast redelist.

Paari kilomeetri kaugusel kaldast avamerel kristallpuhtas vees ujumine on omaette elamus.

Taamal hullavad hülged (ilmselt ikka hülged, sest kala või delfiini jaoks olid nende pead liiga töntsid), lõõskavat päikest leevendab mahe briis. Ja avarus on mõõtmatu.

Kui sügav seal vesi oli, jäi selgusetuks, aga päris kalda lähedal rääkis kapten juba 40meetrisest sügavusest.

Türklased on imearmsad, oli laevasõidu kokkuvõte.

Naaberlauas istunud pere pakkus oma austuse märgiks meile enne sööki niisutatud salvrätte, 15aastane peretütar üritas oma kasinas inglise keeles meiega ikka ja jälle juttu teha.

Ja laevapersonal oli vahva, seega oli bakšiš igati ära teenitud.

Avamerelt tormasime järgmisel päeval kõrgele mägedesse.

Džiibisafari käigus ronisime auto abil umbes 2,5 km kõrgusele merepinnast.

Kui korra oled juba mägedes käinud, on su süda jäädavalt nende päralt.

Hingematvalt kaunid vaated sunnivad unustama põrgukuumuse ja seisva õhu, mis tundub nii paks olevat, et kui maha kukud, püüab see su kinni.

Mägede inimesed on linnarahvast vahetumad, siiramad ja rõõmsamad. Nende elu on väga raske ja iga vaevaga teenitud liir kulub marjaks.

Umbes kolmeaastase poisikese silmad lõid särama, kui ma talle mägimošee juures pooleliirise ehk umbes neli krooni pihku pistsin. Bakšiš talle toredate mägede eest.

Meie safariseltskonnas oli kolm džiipi, meie autot juhtis väsimatu naljahammas Hassan, hüüdnimega Teddy-bear.

Juba esimestel minutitel algatas Hassan teiste džiipidega veesõja, mis ühel meie masinas istunud hollandi vanaproual tuju algul küll päris nulli viis.

Tõe nimel tuleb täpsustada, et sõidu lõpuks oli ta üks aktiivsemaid "sõdalasi".

Hassan oli kindlasti oma bakšiši ära teeninud ja kõik taskus olnud türgi mündid sai talle pihku pistetud.

"Mine ütle reisifirma omadele ka, et sulle meeldis," palus Hassan. Sai tehtud.

Reisifirma kohalik boss kutsus veel teed jooma, aga ei viitsinud. Raske päev oli.

Koju naastes kostis siit ja sealt kõrvu juttu maasikahindadest. Türgi turult ostsime maasikaid, mille kilost küsiti 7,5 krooni ja imemagusaid kirsse, mille kilo eest tuli välja käia veidi üle 11 krooni.

Aga banaanid, mida kasvatatakse seal hiiglaslikes kasvuhoonetes, maksid samapalju kui siin, õunad sootuks rohkem.

Bakšiši teenisid ära ka toredad kebabimeistrid hotelli kõrvaltänavas.

Kaks suurt portsu imemaitsvat döner-dürümit, mille juurde käis taldrikutäis suud õhetama panevaid piprakaunu sidruniviiludega ja tops külma airaani ehk soolast hapupiima kummalegi läks kokku maksma 37,5 krooni. Kõht sai täis ja tuju heaks.

Vahemeri sai ka oma bakšiši kätte. Lükkas mänguhoos mu lainega käpuli ja kui käe rannaliivast välja tõmbasin, oli abielusõrmus läinud.

Armastusega oli see sinna pandud, nüüd sai ta siis Vahemerele antud. Armastusega ja igati teenitult.

Raha

Tänavakaubanduses oli rusikareegliks: 1 euro = 1,5 dollarit = 2 türgi liiri.

Valuutavahetuspunktides sai euro eest 2,13 ja dollarist 1,53 liiri. Üks liir on seega väärt pisut alla 7,5 krooni.

Eesti reisikorraldaja küsis laevasõidu eest 30 ja džiibisafari eest 40 eurot inimese kohta.

Tänavareisibüroost ostsime samad ekskursioonid 10 ja 20 euroga.