Ingrid Rüütel kannab laulu südames

Foto: Peeter Langovits

Viimased 60 aastat kõikidel üldlaulupidudel käinud Ingrid Rüütlile meenub

laulmisega seoses kõige eredamalt hoopis tudengite laulurongkäik Tartus

ammusel Nõukogude ajal, kui koorid laulsid «Jää vabaks, Eesti meri!».

Viiekümnendate aastate lõpus Balti üliõpilaslaulupeo rongkäigus ülikooli neidude kooriga «Jää vabaks, Eesti meri!» laulmine oli kindlasti riskantne ja paljudele ootamatu ülesastumine. «Poisid hakkasid laulma hoopis «Saa vabaks, Eesti meri», see oli esimene kord, kui ma neid sõnu nii kuulsin,» meenutab Ingrid Rüütel. «Aga sellest laulust ei tulnud mingit pahandust, sest käimas oli kuulus Hruštšovi sula.»

Kümmekond aastat varem oli ta Pärnu koolitüdrukuna osalenud oma esimesel laulupeol Tallinna lauluväljakul. «Täitsa ausalt, ma ei mäletagi, mis laule me siis laulsime. Vist oli Mart Saare kirjutatud «Leelo», kust mäletan sõnu «ihkasime ikkest vabaks», sobrab Ingrid Rüütel oma mälus. «Siis veel mõned Riho Pätsi laulud. Ja seda mäletan ka, et kõige vägevama emotsiooni andis lastele koorijuhtidele plaksutamine, nende tänamine.»

Seda enam oli toonane siiras koolitüdruk üllatunud, kui ta luges mõni aasta hiljem ajalehest teatud osa Eesti kultuuritegelaste nõudmist, et üldlaulupidu kui natsionalistlik üritus tuleks ära jätta. «Mõned sellele ettepanekule allakirjutanud olid sellised inimesed, kes pole hiljem midagi nii imelikku teinud ega öelnud,» meenutab Ingrid Rüütel. «Kuid ilmselt oli Gustav Ernesaksa autoriteet juba toona nii suur, et see ettepanek ei läinud siiski läbi.»

Meie laulutaadi kirjutatud «Mu isamaa on minu arm» püsib vist küll iga eestlase südames ja erandiks pole loomulikult ka Ingrid Rüütel. «See laul tuli ja võitis ja võtab ikka pisara silma,» tunnistab ta ja lisab, et Eesti NSV ajal kõrge parteitegelase seisusesse tõusnud Arnold Rüütli abikaasana nautis ta «Mu isamaa...» esitust veelgi enam. Siis, kui rahvas laulupeol selle laulu kõlades püsti tõusis ja esireas olnud kõrged venemeelsed parteitegelased pidid sama tegema.

«Kui juba meie Arnoldiga püsti tõusime, siis mis neil muud üle jäi,» muigab presidendiproua.

«Ma ei taha kellelegi ülekohut teha, aga laulmine on Eesti rahva üks olulisemaid kultuurielemente. Tantsupeol ei teki inimestel sellist ühistunnet, sest seal teevad esinejad oma asja ja pealtvaatajad oma, laulupeol on aga publiku ja kooride ühislaulmised inimestele kordumatu emotsiooni allikaks,» nendib Ingrid Rüütel.

Paaril korral üritati laulupeole punkti panna ka nii, et kohe kava lõppedes hakkasid mängima orkestrid, kuid inimeste tahe laulda isamaalisi laule sai ettekirjutatud programmist siiski võitu. «Imelisena mõjuva rahva vaba meeleavalduse laulmise näol võiks inimestele laulupeol siiski kinkida,» leiab presidendiproua, kes oma sõnul tunneb end nüüd paremini, kui veel viis aastat tagasi vastutusrikkas ametis sageli vaid formaalseid kohuseid täites.

«Õnneks ei ole enam selliseid üritusi, kus pidin lihtsalt presidendi kõrval seisma ja ei tohtinud mitte midagi öelda,» muigab Ingrid Rüütel. «Ja ma ei ole enam ajakirjanduse pidevas huviorbiidis. Sest Rüütel (Arnold – toim) ei konkureeri enam kellegagi. Nii et stressi on vähem.»

Öeldu ei tähenda siiski, nagu elaks presidendiproua üldise majandussurutise ajal muretult otsekui kuldpuuris. «Mul on väga suur mure. Mure meie oma eesti rahva tuleviku pärast,» tunnistab ta. «Muretsema panevad meie oma noored, kes parema sissetuleku ja töö otsinguil massiliselt välismaale suunduvad. Isegi kunagine venestamine polnud eestlastele nii suur oht kui meie riigi praegune majandusseis. Raha abil on üht rahvast isegi kergem hävitada kui vägivallaga.

Noorte äraminek on korvamatu kaotus, kuigi majandusliku heaolu otsimist ei saa kellelegi pahaks panna. Nagu ka seda, et vahepeal võtsid paljud noored pered pankadest laenu ja on nüüd nende maksmisega raskustes. Küll peaks aga meie võimumeestele heitma ette riiklikku perepoliitikat. No kui üks laps maksab riigi seisukohast vanemapalga näol 4500 krooni kuus ja teine sama terve ja tubli laps 30 000 krooni, siis ei ole see kindlasti õige.»

Seda, et kümnete tuhandete noorte välismaale tööle minek eesti rahva püsimist ohustama hakkaks, Ingrid Rüütel siiski ei usu. Selleks oleme me tema meelest liiga ühtehoidvad. Nii nagu need kümned tuhanded laulu- ja tantsupeolised, kes täna ja homme Tallinnas kogu rahva rõõmuks üles astuvad, ainsaks tasuks vaid seal antav ja saadav emotsioon.

Selliste hetkede nimel ongi Ingrid Rüütel käinud peaaegu viimasel kuuekümnel aastal igal laulupeol, olgu siis osalejana või pealtvaatajana. «Ma tõesti ei mäleta, et mul oleks mõni laulupidu vahele jäänud, kui, siis ehk väikese lapse tõttu. Elasime siis ju Tartus,» mainib ta.

Muidugi läheb Ingrid Rüütel laulupeole ka täna. Esmalt uudistab Kadriorus Narva maanteel peoliste rongkäiku ning siis läheb laule kuulama ja laulma. Samamoodi homme.

Ingrid Rüütel

•    sünd 3. novembril 1935

•    folklorist, filoloogiateaduste kandidaat, humanitaar-teaduste doktor, president Arnold Rüütli abikaasa

•    1959 lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli filoloogina

•    alates 2002. aastast Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna vanemteadur

•    tütred Maris (s 1958) ja Anneli (1965), kuus lapselast.

Arvamus

Marika Valk
UNESCO Eesti rahvuskomisjoni peasekretär

Ühest küljest võib Ingrid Rüütel olla väga ametlik, teisest küljest inimesena väga soe. Ta on iseteadev, ennast elus kehtestanud naine. Tema professionaalne taust Eesti rahvuskultuuri uurijana on väga tugev ja ta jõudis selleni juba enne oma abikaasa kõrgeid ametikohti. See teadmine annabki talle juurde väga palju enesekindlust. Kui on öelda midagi tunnustavat, siis oskab Ingrid seda teha väga ilusasti.

Intervjuu

Huvitavad interneti-kommentaarid

Uudis, et Eesti suurimad ajalehed piiravad internetis mõnevõrra ligipääsu paberlehtede artiklitele, teeb presidendiproua Ingrid Rüütli murelikuks. Erinevalt abikaasa Arnoldist, kes koju paberlehti tellib, armastab tema tutvuda uudistega internetis.

Mõnele võib 73-aastase presidendiproua harjumus lugeda internetis uudiseid üllatav olla. Kui aga öelda, et viimaste aastakümnete Eesti rahvakultuuri üks kandjaid ajab tööasju suures osas arvutis, saab asi selgemaks.

Küll oli Ingrid Rüütliga Nõmmel tema koduaias kohtunud Postimehe ajakirjanikele uudiseks, et presidendiproua loeb internetis ka teda huvitavate artiklite kommentaare.

«Ma tahan olla kursis inimeste arvamustega, ka negatiivsetega,» selgitab Ingrid Rüütel. «Mõnikord tekib neis kommentaarides väga huvitav sisuline arutelu. Mind ei häiri, et sageli kipuvad kiuslikud kommenteerijad halvasti ütlema nende kohta, kellest artiklis juttu, kas või minu enda kohta. Hoopis hullem on, kui keegi kommenteerijatest räägib kindlas kõneviisis asjadest, mida pole olnud. Aga mina ei saa ju sinna vastu kommenteerima minna, see lihtsalt ei sobi.»

Kunagi läks Ingrid Rüütlile hinge, kui keegi anonüümsetest kommentaatoritest väitis, et tema käis riigi raha eest eksootilisel reisil Kariibi meres asuval Trinidadil ja Tobagol. «Esiteks ei ole ma riigi raha eest kuskil puhkusereisidel käinud, teiseks pole ma elu sees käinud Trinidadil ja Tobagol ning kolmandaks ei tea ma isegi seda, kus selline koht asub,» ütleb ta.

Kas laulupidu on üldse võimalik Eestis ära rikkuda?

On ikka küll, leiab Ingrid Rüütel. «Siis, kui teha sellest üks elitaarne galakontsert. Üldkooride repertuaar ei tohiks olla nii raske, et seda ei suuda esitada väikestes maakohtades tegutsevad harrastajate koorid. Repertuaar ei pea olema liiga raske ja võõras. Üks aasta ei pääsenud Andrew Lloyd Webber oma loominguga üldse mõjule. See ei ole ikka see. Lauljatelt võiks küsida, mida nemad esitada tahavad.

Kui keegi teine seda tegema ei vaevu, siis võin sellise ankeetuurimuse ise ära teha. Kindlasti peab arvestama ka koorijuhtide eelistusi, kuid tehniliselt rasked laulud võiks jääda pigem valikkooridele.»

Kas laulupidu peaks olema kõigile tasuta?

«Kindlasti mitte. Tasu võiks olla kas või sümboolne üks krooni. Selleks, et tekiks mingigi ettekujutus, kui palju inimesi üritust külastas. Ja pealegi oleks riigile üksinda laulupeo korraldamine liiga raske.»

Õhtuse eluviisiga presidendiproua

Praegu Kihnu folkloori talletamisega tegeleva Ingrid Rüütli sõnul on tema ja abikaasa Arnoldi tööharjumused kaunis erinevad. Kui president armastab hakata asju ajama juba hommikul varakult, siis tema teinepool üritab  töötegemisega algust teha alles pärastlõunal.

«Öeldakse, et hommikuinimesed on nagu ööbikud ja õhtuinimesed nagu sead,» räägib Ingrid Rüütel. «Mina kuulun selle liigituse järgi kindlasti sigade hulka. Õhtul enne kella ühteteist ei jõua mina mitte kunagi magama, sest nii palju asju on vaja veel ära teha.»