Kurat, kus sa küll täna õhtul oled?

Legendaarse Rolling Stonesi vanad sarvilised lambanahas laval rokkimas, legendaarse Martin Scorsese üles võetuna. Foto: Kaader filmist

UUS FILM KINOLEVIS

«Rolling Stones. Valgus peale»  

Režissöör Martin Scorsese

USA-Suurbritannia 2008

Dokumentalistide jaoks on The Rolling Stones alati olnud poliitilise ja sotsiaalse sõnavõtu karakteriseerijaks. 1960ndate lõpuks oli juba välja arenenud rokiajaloo suurim vastandus – kui biitlite süütud dokid nagu «Help!» üksnes süvendasid nende paipoisi imidžit ja Paul McCartney taolise viiemehe võis ju lausa pühapäeva hommikul koju ema juurde omletti sööma kutsuda, siis Keith Richards ja Mick Jag­ger võtsid hirmuunenägudes tütred kaasa ja tutvustasid neile mitte lihtsalt ampsu õunast, vaid tervet õunapuud.

Ka ise tegi bänd kõik endast oleneva, et nende varjul oleksid sarved – seda eriti suurepärases loos «Sympathy for the Devil», kus Jagger pöördub Saatanana kuulajate poole ja võtab kõigi kuritegude eest vastutuse enda kanda sellise sarmiga, et armu või ära.

Ilmselt armus ära ka Jean-Luc Godard, kes 1968. aastal leidis Rolling Stonesis olevat sobiva kontrapunkti oma teatraal­setele (ja siinkirjutaja arvates kohutavalt naiivsetele) vasakpoliitilistele pamflettidele dokis «Sympathy for the Devil». Film näitab samm-sammult, kuidas valmis nimilugu stuudios. Ja millise sotsiaalse tähenduse Godard Rolling Stonesile veel omistab, nähes nende Saatana-lugu läänemaailma moraalse allakäigu taustana.

Scorsese kaasveteranid

Vaid paar aastat hiljem ilmus Albert ja David Mayslesi dokk «Gimme Shelter», kus näidatakse ja analüüsitakse 1969. aastal Altamontis toimunud Rolling Stonesi kontserdi kohutavaid tagajärgi (kontsert, kus neli inimest sai surma ja üle kümne vigastada – toim), süüdistades sündmustes kaudselt ka rollinguid endid.

Kui Godard nägi rollingutes kuradi sümbolit ja tahet maailm enda kätte tagasi võtta, Mayslesid aga omistasid neile kaudselt hipiajastu mõrtsuka rolli, tundub kuidagi üheplaaniline, et kõnealune, samuti heade traditsioonide kohaselt Rolling Stonesi loo järgi nimetatud «Shine a Light» on vaid kontsertfilm.

Loomulikult saan ma Martin Scorsesest aru. Filmirežissöör tunneb neis lavapiraatides ära kaasveteranid, kes läbi dekaadipikkuste narko- ja närvilahingute on suitsu hajudes lõpuks ainsana püsti jäänud. Tõesti imetlusväärne, et tänaseks 68-aastane Charlie Watts suudab kogu seti niimoodi trumme mängida, ahhetame me vaatajatena koos Scorsesega. End ise «maailma suurimaks rock’n’roll’i bändiks» ristinud grupi lavaline olek pole energias midagi kaotanud.

Mick Jagger suudab endiselt mõjuda ülimacholiku ja ülinaiselikuna korraga, jättes endale intelligentse muige saatel põgenemistee ka kõige hingelisematest hetkedest. Ning kui Keith Richards suitsu minema viskab ja haudvaikuses täissaali ette kõnnib, et publikut juubelduskisa tõustes tervitada, jääks õhk otsekui seisma ja unustades end rokkstaari kehastunud kvintessentsi sisse ahmima vahtima.

See on mees, kes oli tõeliselt solvunud, kui ta lõpuks «50 kõige tõenäolisema aasta jooksul sureva kuulsuse» nimekirjast maha tõmmati. Richards pahandas, et tema pole mingil juhul muutunud mingiks «pehmeks vanameheks».

Scorsese on ilmselgelt teadlik, kui suure osa oma plekitust imidžist ta popkultuurile võlgu on, ning otsekui teenet tasudes on ta «Shine a Lighti» lasknud üles võtta MTV-likus hoogsas stiilis, tehes ka kiire montaažiga  ühelt poolt teatud stiilseid ilulõikusi igavamates kontserdiepisoodides, aga kultiveerib samas ka teatud pinnapealsust.

Tõestisündinud lood

Järgemööda tulevad lavale oma austust avaldama kaaslauljad Jack White, Christina Aguilera ja Buddy Guy. Viimasega koos esitatud Muddy Watersi lugu «Champagne & Reefer» on nii võimas, et Keith kingib talle loo lõpus oma kitarri.

Lugude vahele aga manifesteerib end üks suur probleem. Katkes kaugest intervjuust küsib reporter Ronnie Woodilt: «Kas kõik need lood, mis teie kohta kirjutatakse, on tõsi?» Vastuseks kõlab selge «jaa». Ja vaatajat jääb painama see dekadentsi lubadus, mille poolest Rolling Stones nii kuulus on. Meile näidatakse, kuidas nad kätlevad Bill Clintoniga, selle asemel et selgitada Marianne Faithfuli ja Marsi šokolaadi pikantse loo tagamaid.

Vaatajal ei lasta tunda poolehoidu kuradi suhtes, sest kurat on sel õhtul kahjuks ilmselt mingil teisel peol.