/nginx/o/2013/08/28/1994750t1h46e7.jpg)
Eesti mees Valdo osales selgeltnägemise kursusel, kus õpetati oma minevikku muutma. Valdo jaoks lõppes see vägivallaga ja kannatustega!
Ajarännaku teinud eestlane sai minevikus kere peale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mees saatis Avanejate vihjekontole mureliku kirja ning meie reporter otsustas talle külla minna.
Nüüdseks juba taanduva löömapaistetusega mees avab oma Lasnamäe ühetoalise korteri ukse ja kutsub külalise sisse. Tee kõrvale pudedaid küpsiseid pakkuv Valdo räägib vapustava ja samas mõtlemapaneva loo.
94 euro eest minevikku!
Mees sattus paari nädala eest internetist tantraliku alatooniga tasuta linateoseid otsides hoopis selgeltnägijate lehele.
«Ma arvan, et see oli Jumala sõrm, mis mind äkki sellele kodulehele juhatas,» usub Valdo.
Mees nägi seal reklaami koolitusele «Muuda oma minevikku!» ning maksis kohe nõutud 94 eurot ära. Sellele järgnes kutse Sitsi tänava kortermajja, kus holistiline koolitus pidavat toimuma.
«Läksin kohale, seal istus õllekõhuga maikas mees, kes tutvustas end Sergeina. Paistis pealtnäha tavaline kohalik, aga tema silmad olid tarkust täis,» selgitab ta.
Koos asuti Valdo alateadvuse kallale ja avati seda nii pehmete kui karmimate võtetega.
«See oli osaliselt hirmus. Vahepeal istus Sergei mulle sülle. Kurat, kus oli higihais! Tundsin kohe, et koolitaja oli eile viina peale küüslauku hauganud. Küüslauk tuleb ju hoobilt läbi naha,» meenutab Valdo.
Hambad ristis, õppis Valdo kogu 94 euro eest.
«Raha paneb õppima! Oleks mu esimene klass tasuline olnud, oleks ma praegu vähemalt professor! Mida Valdo ei õpi, selle maksab Valter kinni,» läheb mees hetkeks sügavamõtteliseks.
Lõpuks saigi Valdole selgeks ajas rändamise ja enda mineviku muutmise šnitt.
«See on nagu jalgrattaga sõitmine. Kui kummid on tühjaks läinud, lööb veljed kaheksasse,» muutub ta taas filosoofiliseks.
Koolituselt koju Lasnamäele naastes läks mees kohe ka ajas tagasi. Korda saatma seda, mida iga õige eestlane sellises situatsioonis teeks. Ta läks nooremale Valdole ehk iseendale lotonumbreid viima.
Noor Valdo oli tõrges
«Ma leidsin ennast üles Toompuiesteelt Kastani baarist. Haarasin kohe õlast ja tahtsin noorsandile numbritega paberi pihku pista. Oh sa säde, kus ma sain siis peksa! Ma ju noorena õppisin sambot. Sain endalt kohe põlvega kolmnurka ja siis paremsirge nina pihta. Ägisesin maas, samal ajal uhke enda üle,» meenutab ajarändur.
Paistes nina ja tuikava kõhuga mees keris end tagasi tänapäeva.
«Jama on see, et kui minevikus tappa saad, siis oled ikkagi päriselt saanud,» lisab Valdo ja näitab enda sinikaid.
Õige eestlasena ei jätnud Valdo jonni ning proovis uuesti.
«Läksin nüüd rahulikult 1983. aasta Kastanisse, ostsin kaks õlut ja istusin noorhärra lauda. Ta tõusis püsti ja palus mul välja tulla. Kutsus nurga taha ja lõi mulle ilusa sambolöögi kõri pihta! Kui ma maas krooksusin, võttis ta mult jalast tossud ja teksased ning jooksis minema!» kurdab mees.
«Sai mu kaltsukast ostetud püksid ja vanad naigitossud. Hull lotovõit küll,» lausub ta.
Vihast punetavana läks tänapäeva-Valdo oma guru Sergei juurde ning kärkis seal nii, et naaber pidi harjavarrega vastu lage toksima. Sergei kuulas jutu rahulikult ära ning kraamis sahtlist lagedale liitrise viinapudeli ning küüslauguleivad.
Baaripukk lendas sülle!
«Eks me siis võtsime rahustuseks mitmed teravad ja rääkisime maast ja ilmast. Lõpuks otsustasime kahekesi koos minevikku minna, et noorele Valdole mõistus pähe rääkida.
Astusime 1983. aasta Kastanisse sisse ja ei jõudnud ää-d ega öö-dki öelda kui noor Valdo meile raske baaripuki sülle viskas. Lendasime Sergeiga selg ees uksest välja ja kummuli asfaldile,» meenutab alateadvuse õpipoiss nukralt.
«Ma sain paar hoopi kulmu pihta, aga õnneks suutsin jooksu panna. Sergei jäi kahjuks noorema minu kätte nüplisse saama,» sõnab Valdo.
Rohkem pole Valdo oma guruga ühendust võtnud ja viimane pole ka õpilasele helistanud.
Enam Valdo ajas rändama ei kipu. «Kolm on kohtu seadus, pole vist õnnestuma määratud,» sõnab ta elutargalt.
Aga mis juhtus Sergeiga? Valdo tuhnib oma noorpõlvemälestustes ning järsku tema nägu selgineb ja tumeneb siis sama kiiresti.
«Ei, teda ma küll ei mäleta. Mingit sõpra mul Kastanis ei tekkinud! Intervjuu on lõppenud,» teatab ta resoluutselt ja juhatab reporteri välja.