Singlidebüüt, B-pool ja 2 remixi. "Pilvedesse peidetud", "Eelmäng" ja niminumbri Man-in-Maardu-remix & Tee-oma-remix-versioon (a cappella) kõige lõpus.
Ega avanumbri, mis ongi ühtlasi niminumber, algus, ütleme ausalt, rõõmurõngaid silme ette ei tantsita. A' ju's nii oli mõeldudki.
Eleegiline klaveri-intro, tasapisi trummi-bassi-traaviks keerav biit, sünk elektrooniline udu. Kõigutamatult kalbe neiuhääl: Epp Kõiv. A' pikapeale pöörab pilt heledamaks.
Paiguti. ("Eelmäng" on siiski üdini tume).
Kõrvalhüplik tants-antitants tuksleb, nõksleb, tardub ja taaskäivitub kui üks asümmeetrilise käitumiskiiksuga kummiskelett. Kel justkui oleks - ja tegelikult, kui järele mõelda, tal lausa peabki olema - by definition, dude - päris vähe liha luudel.
Ja siit küsimus suletud ringile: kas saab antidepressanti sundida, kui antidepressant ei taha kõndida? Vastus: kõndima ei; tantsima jaa.