Koju jõudes märkasin, et vähemalt pooltel mu tuttavatel sisaldab MSNi pealkiri Jacko nime ja suuremal osal neist on kirjas lause: „Elagu Michael Jackson!"
Küsides oma naabrinaiselt, kas ta juba uudist teab, vastas too, et tal on selline tunne, nagu oleks mõni tuttav surnud. Nii kahju kuidagi.
Seitsmeaastasena Michaeli Eesti kontserdil käinud Kaisa oli meeletult kurb, sest tema jaoks oli Jacko innovaator ja inspiratsiooni allikas.
Samal ajal leidus tuttavaid, kes ütlesid, et ongi hea, et see värdjas kõnges. Selle peale küsisin muidugi kohe, miks ta värdjas on. Vastuseks toodi lasteahistamise sarnased asjad.
Mina isiklikult arvan, et neil ei ole tõepõhja all. Leiti lihtsalt üks võimalus talt raha välja pressida. Et veidrate inimeste kaela saab alati igasugu asju veeretada, oli see lihtne rahateenimisvõimalus.
Mulle meenub, et olin ise veel päris pisike, kui Jacko Eestis käis. Tahtsin meeletult ta kontserdile saada. Kogusin kokku kõik ta pildid, mis ma kuskilt lehtedest ja ajakirjadest leidsin. Kuni viimase hetkeni hoidsin pöialt, et nüüd sõidab issi autoga ukse ette ja ütleb: „Hüppa peale!" Ja kui siis seda ei juhtunud, olin kaks päeva masenduses ja nutsin. Õnneks näidati esinemist hiljem telerist, nii et päris ilma ma sellest ei jäänud.
Netist ta surma kohta uudiseid lugedes leidsin sellisest kohast nagu foxnews.com huvitavaid fakte selle kohta, kuidas Michael oma surmajärgsel hommikul internetis domineeris:
/nginx/o/2008/08/26/68555t1h4eb5.jpg)