Sansibari mitu palet

Masai naised tulevad mandrilt saarele oma käsitööd müüma. Foto: Janika Vaikjärv

Turism on Sansibari sissetulekuallikas number üks. Võib ju rääkida kunagisest orjaveost, vürtside ekspordist ja laulja Freddie Mercury sünnipaigast, kuid need on tänapäeval üksnes lisaväärtused, mis aitavad turiste saarele meelitada. Peapõhjus, miks inimesed siia tulevad, on kiiskavvalged liivarannad ja soe ookeanivesi.

Soe on Sansibaril igal aastaajal, lihtsalt mõnel kuul sajab rohkem vihma. Ookeani temperatuur on alla 28 soojakraadi, aga ei kuku. Hotelle kerkib iga aastaga üha rohkem ja tarvis vaid renoveerida lennujaam, kui ajaloost ning vaiksest mõnusast saarekesest ei jää järele mitte midagi.

Tööd tahavad sajad, õppust võtavad üksikud

Õnneks kehtivad siiani veel Aafrika "omad seadused". Valge mees suudab oma raha ja tööoskusega meeletu kiirusega hotelle ehitada, kuid turist ei osta vaid ilusat tuba-katust. Siit algavad investorite suurimad probleemid ja aeg omandab hoopis teise tähenduse.

Kuigi enamik hotellide ja muude turismiettevõtete juhtidest on sisse toodud palgatööjõud, peab kohalik suutma teenindada turisti kõigil järgmistel tasanditel. Töökohtade loomisega pole probleeme, aga probleem on koolitada kohalik teenindama valget inimest nii, nagu too on harjunud teenust saama oma kodus.

Piisab vaid panna kuulutus üles kohalikus külas, kui kohal on sajad tööotsijad. Nad arvavad, et oskavad teha kõike. Vähesed teavad täpselt, millisesse valdkonda nad sobivad. Heal juhul on hotellipidajal võimalus kohe saada õigesse ametisse viis kuni kümme töötajat, ülejäänuid tuleb koolitada. Teistest hotellidest töötajate ülejooksmine või üleostmine pole enam haruldus.

Nüüd ongi käes hotellipidaja suurim probleem - aeg. Ehitajale saab seada tähtaja ning hotelli õigeks kuupäevaks valmis saada, kuid aega, kui kiiresti suudetakse teenindav personal välja koolitada, ei oska keegi arvestada.

Sõpradest hotellipidajad meenutavad koolitusseiku paraja huumoriga, kuid ise samas olukorras viibides pole see sugugi naljakas. Kui ettekandjale tuleb enne lauakatmist või toitude serveerimist õpetada, mis on nuga ja mis kahvel ning kuidas neid kasutada, siis valge või punase veini klaasideni jõudmiseni kulub aega oi kui palju.

Pealegi võib tulla igasuguseid ootamatusi, rolli mängivad uskumused ja tavad. Piisab ühest turisti või juhttöötaja langetõvehoost, kui hotell on kohalikest teenindajatest tühi. Paha vaim on kohal ja vaid meeletu veenmise ja loitsudega saad oma personali hotelli tagasi. Vahepeal tuleb hotelliomanikul endal mune praadida ja tube koristada ehk oma kliendid ise ära teenindada.

Tekib küsimus: kas kohalikud on nii rumalad? Ei, nad pole rumalad, kuid neil on teistsugune kultuuritaust ja ajamääratlus. Meie ei õpi ega kasuta ka ju asju, milleks meil oma elus pole kohta ega võimalusi.

Üks korraldus korraga

Nii algavadki enamiku hotellide päevad koosolekutega, kus enne tööpostile minekut loetakse punkt-punktilt ette kõik, mis tuleb teha. Muidu võib töötaja arvata, et kuna "mulle täna seda ei öeldud, siis ma seda tegema ei pea".

Üks korraldus korraga ja võimalikult väikese aja jooksul, siis saavad asjad tehtud. Kriisiolukordade lahendamine on lootusetu soov ja pigem jookseb su personal minema, kui lahendab olukorra. Nii peabki turist alati valvel olema ja lootma eelkõige endale.
Turistigi tuleb kasvatada

Kurb on aga see, et valge mees on hakanud kohalikke oma kavalusega ära kasutama. Vahepeal oli Saksa turistide fotoaparaatide kadumine hotellitoast reegel, mitte erand. Skeem oli lihtne: kodus kindlustati kallis kaamera ja viimasel puhkusepäeval tõsteti kisa, et kaamera on kadunud. Kas kaamera üldse enne olemas oli? Avaldus politseis ja hilisem kindlustuse kompensatsioon aitasid kindlasti reisikulutusi vähendada.

Nii on valged, kes Sansibarile hotelli pidama läinud, taibanud suhteliselt kiiresti, et moodustada tuleb ühisrinne nii kohalike töötajate ülejooksmiste, koolitamiste ja palgapoliitika kui turisti kasvatamise suhtes.

Kohalikud on iseenesest äärmiselt sõbralikud ja tavalist põllumeest või kalurit "mzungu" (valge) eriti ei huvita. Nii ei saagi turist aru, miks teda kümne dollari eest kalale kaasa ei võeta või miks ta paari karamelli eest mõnes külas lastega pilti ei võiks teha. Kohalikke see lihtsalt ei huvita.

Ma pole veel kohanud turisti, kes ütleks, et tahaks aidata mõnes külas maja ehitada või paati parandada. Lihtsalt selleks, et aidata. Küll siis oleks pilte, mida kodustele näidata, ja lugusid, mida rääkida. Meie, valged, olemegi läinud kõike ostma ja kui ühel päeval küsitakse meilt tühise suveniiri eest mõtlematut hinda, vihastame kohalike peale ja vahetame meeldiva reisielamuse haiglase kirumise vastu.

Kohalikega tuleb rääkida, saada aru nende maailmamõõtmest ja eluvaatest ning teha otsus, kas meil on vaja osta kõike, mida silm ihkab, või vahel tuleks teha asju, mida süda tihkab.

Mõni aasta tagasi käis üks Sansibari poiss Pärnus ja jalutas Valgerannas. Perekond võttis päikest: ema, nii oma 150kilone, istus ja luges Kroonikat, isa, äärmiselt kõhn, seisis ja jõi pudelist õlut. Kolm eri vanuses last ehitasid liivalossi. Tavaline suvepäev meile. Sansibari poiss astus ligi, ulatas pereisale kümme krooni ja küsis luba neid pildistada ...

Kodus hea näidata sugulastele-sõpradele, kuidas valge pere puhkab. Meie ju anname dollari ja teeme neegrilastest ja nende vanematest külavahel pilti.

Sansibari poiss sai oma pildi. Nüüd, aastaid hiljem, ripub see tema kontoris seinal, kõrvuti Sansibari tutvustavate reklaamfotodega. Kuid selle pildi all on tekst "Pildistasin mzungut 1 USD eest".

Eks maailm olegi üks suur peegelpilt meist endast.