Odessa reisihimulisele pettumust ei valmista

See on vaade õhtusele Odessale päeval, kui linna 214. aastapäeva tähistati. Rahvast liikus linnas pidevalt, enamasti oldi teel mere poole, kus suur kontsert kavas oli. Foto: Ahto Meri

Need, kellele on põhimõtteliselt vastumeelne kunagise Nõukogude Liidu territooriumil reisida, peaksid vähemalt Odessa suhtes küll need tunded maha suruma ja selles võrratus linnas ära käima.

Plusspoolele võib asetada sellegi fakti, et Eestil on Ukrainaga viisavabadus, seega pole vaja aega kulutada viisa muretsemiseks ja mõni rahatäht jääb samuti alles.

Odessasse saab lennata Tallinnast Kiievi kaudu või Riiast otselennuga. Selle reisiseltskonna liikmed, kes Odessa linna 214. aastapäevaks sinna kohale läksid, saabusid eri aegadel ja ise teid pidi.

Ukraina aukonsul Vello Järvesalu, kellel oli linna aastapäevale ametlik kutse, valis Kiievi kaudu lendamise, aga Estonian Airil olid lennukiga mingid probleemid ja väljalendu Tallinnast tuli oodata kümme tundi. Estonian Airi lennuk lendab üksnes Kiievisse, sealt edasi saab kas kohaliku kompanii lennuki, rongi või bussiga.

Riiast Air Balticu lennumasinaga lendajatel sujus kõik tõrgeteta ja juba poolteise tunni pärast oli reisiseltskond Odessa lennujaamas.

Hirmus piirivalve

Lennuvälja piiripunktis kogetu oli sedavõrd ebameeldiv, et tõenäoliselt mõtles enamik, et ei soovi seda enam kunagi üle elada. Aga see oli kogu reisi ainuke ebameeldivus, pealegi oli passe kontrollinud kolmest piirivalveametnikust ainult üks selline, kes oleks tulnud selle töö juurest pika puuga eemale peksta.

Lennukilt maha tulnud seltskond jagunes kolme laua vahel: kahes teenindasid naisametnikud, ühes mees. Üks naistest oli nii jõhker ja ebaviisakas, et teda oli hale vaadata. Eriti mõnitas ta ühte inglast, kes vene keelest aru ei saanud ja polnud varem taibanud ära täita lennukis jagatud immigratsioonikaarti.

Kui mees lõpuks aru sai, mida temalt taheti, ja kaardi täitis, oli ta seda vaid ühes eksemplaris teinud. Jälle selgitati talle žeste abiks võttes, mis teha tuleb. Häiriv oli vaadata, mismoodi naispiirivalvur inimestega suhtles. Haaras passi otsa vaatamata, küsis midagi, aga ise vaatas kuhugi kõrvale.

Kõige krooniks toodi just selle kõige aeglasema ja mõttetuma teenindaja lauale patsakas VIP-reisijate passe, sest vastavat töötajat polnud parasjagu kohal, nagu turvamees meie nurina peale selgitas.

Nii see aeg kulus. Vahepeal oli Viini lennuk saabunud ja teised teenindajad nende passidki ära kontrollinud, aga ühe hullu ametniku laua taga seisis ikka veel Riiast saabunute järjekord.

Korra käis laua tagant ära meesametnik. Lükkas ootajatele sõnagi ütlemata luugi kinni ja tõmbas uttu. Aga tuli viie-kuue minuti pärast tagasi.

Väga hea mäluvärskendus oli. Ehedalt tuli meelde, et selline teenindus oli meil ju alles mõni aeg tagasi loomulik.

Aga jah, kõik piiril kogetud ebameeldivused ununesid, kui Odessa sooja öösse sai astutud.

Mida me Odessast teame

Kindlasti mitte palju. Ei usu, et paljud pärnakadki teavad, et David Oistrahh, kellenimelist festivali me siin juba aastaid korraldame, oli Odessast pärit ja tema kodumajal südalinnas uhkeldab mälestustahvel.

Odessa linna aastapäevaürituste hulgas oli aukohal Oistrahhi 100. sünniaastapäevale pühendatud kontsert. Kuulsamad odessiidid - täpselt nii Odessa elanikud end kutsuvad - ongi juudid. Andekad ja targad, nagu selle rahvuse esindajad tavaliselt.

Kui kellelegi peaks meenuma kirjanik Issaak Babel ja tema "Odessa jutustused", siis temagi oli sellest linnast pärit ja kirjaniku nime mainitakse siin uhkusega.

Kindlasti on paljud kuulnud Odessa huumorifestivalist "Humoriina", see tähendab "Jumoriina", nagu vene keeles öeldakse.

Ilf ja Petrov on mõistagi kõigile tuttav. Kahtteist tooli kasutatakse üritustel väga tihti. Linna aastapäeval seisis kaksteist astritega kaunistatud tooli Primorskaja tänava ääres, kus teisedki kaunid lilledest taiesed.

Ja Potjomkini treppe teatakse samuti. Ka lühikest aega Odessas viibinu viiakse neile treppidele. Selgub aga, et juba 1837-1841 ehitatud trepid said selle nime Sergei Eisensteini filmi "Soomuslaev Potjomkin" järgi, sest seal filmiti hulk meeldejäävaid kaadreid.

Varem on trepp kandnud näiteks Richelieu' trepi nime. Duke Richelieu, nagu teda Odessas kutsutakse, oli linna algusaastatel 1802-1812 selle juht, tema mälestussammas asub sealsamas treppide juures. Duke'i vanavanaisa oli ajaloost kõigile tuntud kurikuulus Prantsusmaa kardinal.

Üks Odessa ajalooga seotud võõrapäraseid nimesid on veel Jose de Ribas, hispaanlasest Prantsuse admiral, kes rajatava linna maasse esimese vaia lõi. See juhtus 2. septembril 1794. De Ribas' nime järgi sai Odessa peatänavaks hiljem Deribassovskaja.

Ja täiesti uskumatult kõlab, aga kuidagi läks nii, et kui Nõukogude Liidu ajal kandis kõikide linnade peatänav Lenini nime, ei juletud Odessa Deribassovskajat puutuda.

Odessa asutas Katariina II. Venemaal oli õnnestunud riiki just Musta mereni laiendada ja mõistagi oli sinna korralikku sadamalinna vaja. Kuidas uuele linnale Odessa nimeks sai, selle kohta rääkisid giidid, et samas paigas oli asunud Kreeka koloonia Odessos. Ja Katariina II oli selle nime kasutamisega nõus, soovinud vaid, et linna nimi oleks naissoost, seega Odessa.

Kui meie võime arvata, et Ukraina linnas Odessas elavad ukrainlased, on see osaliselt tõsi. Aga Odessas kõlab peamiselt vene keel ja kohalik ärimees, kellega juttu ajasime, ei mõistnud seda poliitikat, et riigis tuleb ukraina keelt rääkida. "Odessas räägitakse vene keelt ja nii see jääb," ütles ta.

Ajaloost on teada, et vastrajatud linna asusid elama kasakad Musta mere väeosast, bulgaarlased, moldaavlased, türklased, kreeklased, juudid ja paljud teised. Nii ei domineeri enamasti vene keelt rääkivate odessiitide hulgas venelased, vähemalt tundub see nii. Rahvas on vaikne ja intelligentne, purjus inimesi me linnas peaaegu ei kohanud, seda isegi mitte linna päeval, kui tähistati Odessa 214. aastapäeva.

Siis valgus mereäärsetele tänavatele meeletu rahvamass. Vaikselt vaadati suurtelt ekraanidelt kontserti, mis Potjomkini treppide all asunud hiiglaslikul laval toimuva mitusada meetrit eemal nähtavaks tegid.

Tugeva aplausi ja vaimustushüüetega saadeti sellele järgnenud suurejoonelist ilutulestikku ning kõnniti siis vaikselt ja rahulikult kodu poole.

Mitu tundi külg külje kõrval seisnud rahvahulgast jäi tänavale maha hunnik tühje joogipudeleid ja muud prahti, õlle- või muu alkoholi pudelid olid nende hulgas üliharvad. Pidustused olid aga suurepäraselt organiseeritud, sest pärast rahva lahkumist sõitsid kohe kohale puhastusbrigaadid, kes kiiresti korra majja lõid.

Odessiitide vaoshoitust ja rahulikkust võib võrrelda eestlaste omaga. Jääme alla selle poolest, et mõni gramm alkoholi teeb enamiku meist peast nii lolliks, et igasugune vaoshoitus on kadunud.

Tutvustavad Odessat eestlastele

Kõige suuremat tööd selleks, et eestlastel Odessast ettekujutus tekiks, on teinud Raivo Raidam ja tema äripartner Vitali Zinitšenko, kes on selles linnas käinud lugematu arv kordi. Nemad on mehed, kes Odessa vahuveini Eestisse toovad, aga on selle töö käigus ise linna nii armastama hakanud, et tahavad seda paika teistelegi tutvustada.

Raidam võiks Odessas vabalt giidiks hakata, sest tal on selle linna ajalugu peas. Sedagi tuleb ette, et ta peab mõne professionaalse giidi juttu parandama.

Niimoodi Raidamist innustust saades käivad eestlased Odessas palju. Raidam on nõus inimestega linnas jalutama, neile mälestusmärke tutvustama ja nad parimatesse söögikohtadesse juhatama.

Muidugi ei jää siis kellelgi degusteerimata Massandra veinid. Selline veinikelder asub lausa südalinnas Katariina II monumendi kõrval.

Et Raidam ja Zinitšenko toovad Eestisse neidki veine, on eestlased selles paigas sagedased külalised.

Niisama tihti näeb Raidamit koos mõne Eesti grupiga Odessa vahuveinitehases, kus samuti tõeliselt "kurnav" degustatsioon ette võetakse.

Rasvane toit ja hull liiklus

Odessa söögikohtades pakutav toit on üldjuhul väga rasvane. Eestis pole peki austajaid just väga palju, siin on aga "sala" igas menüüs.

Aga nad oskavad teha väga maitsvaid roogi, nii et kurta pole millegi muu kui kehakaalu tõusu üle. Sellepärast pole imestada, et Eesti toitlustajad tihti sealseid menüüsid proovimas käivad ja eeskuju võtavad.

Kui miski eestlaste silmad Odessas imestusest suureks sunnib ajama, on see liiklus. Mõistetamatu, mismoodi nad seal liigeldud saavad, aga miljoni elanikuga linnas pole kõikjal südalinnaski valgusfoore, tiheda liiklusega ristmikel samuti mitte. Aga sõit kulgeb päris nobedalt.

Mingil imelikul moel liiklus sujub, igal juhul ei õnnestunud meil viie päeva jooksul näha ühtki avariid ega vedelnud tänaval mõne äsjase kokkupõrke jälgi tähistavaid klaasikilde.

Odessas on kombeks tänava ääres seistes hääletada ja keegi korjab su ikka peale. Selleks ei pea sugugi takso olema, üldjuhul ei olegi. Autojuhid ajavad neile väikest lisasissetulekut võimaldava sõitjaga mõnusat juttu ja sõidu eest makstavate "rublade" hulgas saab kergesti kokkuleppele. Nad räägivadki rubladest ega soovi Ukraina uue rahaühiku grivna nime eriti kasutada.