Rio rannad ei ole kunagi tühjad

Niisugune nägi välja Lebloni rand ühel kohalikus mõistes kehvakesel talvepäeval. Kes lesis päikesevarju all, kes mängis vutti või võrku, kes surfas, kes noolis rumalaid turiste. Foto: Enn Hallik

Maailma ühed kuulsamad supelrannad Copacabana ja Ipanema ei jää kunagi päris tühjaks, sest alati on seal päevitajaid, pallimängijaid ja surfajaid. Mõeldud on unetutelegi, sest osa palliplatse särab öösel tuledes.

Copacabana sai väidetavalt juhuslikult nime ühe Boliivia külakese järgi, Ipanemale andis nime samanimeline ülik. Nende kahe kuulsama kõrval on Rio de Janeiros veel Leblon ja hulk väiksema tuntusega, aga mitte kehvemaid randu. Ka päris pisikesi ja peaaegu privaatseid, nagu minu hotelli all.

Ühelt poolt oli seal valge hotellirahvas, teisele poole imbus lapsi ja noorukeid kõrvalt kehvikutekvartalist. Ega valge ja pruun eriti segunenud. Ühed ujusid ja hüppasid kui kalad, teised torkasid varba vette, kartsid õigustatult talvist hoovust ja vähemalt selles rannas asjatult kohalikke.

Ilusaid rannasarisid müünud pruun brass Wilson hämmastas kõigepealt küsimusega "te olete vist eestlane?", siis seletas, et üks eestlane just ostis ja aktsent jäi talle meelde. Edasi müüs meile maha kümmekond sari (90 krooni tükk, kanda saab mitut moodi), tänas, et eestlased ta elu päästsid (enne meid äri ei läinud), ja lõpuks valgustas lahkelt kohalikku elu.

"See siin on Rio kõige turvalisem rand," kinnitas Wilson. "Kui siin kohalikud teile midagi teevad, klaarib siinne maffia nendega kiiresti arved ja kõik teavad seda. Aga Copacabanal ja Ipanemal olge väga ettevaatlikud, need on pahad kohad."

Pättide paradiis

Kas mäletate laulusõnu "Rio de Janeiro on pättide paradiis ..."? Nii kipub olema, et pimedasse agulisse, öisesse kesklinna ja isegi päeva ajal kuulsatesse randadesse üksi minna ja veel midagi ahvatlevat näidata on ohtlik.

"Teil on kaamera, kaelaehe, hea kell või näitate midagi ostes rahakotti," alustas Wilson selgitust. "Te ei märkagi, kuidas teile pilk peale pannakse. Jõuk teeb plaani, kas rabada teilt jooksu pealt või lükata pikali ja võtta jõuga, valib hetke ja koha ning teeb ära. Hops ja valmis, kaovad kui tuul. Tihti julgestab neid mees püstoliga ja kui suuremaks kähmluseks läheb, võib ohver enne politsei saabumist isegi kuuli saada."

Väga vale see jutt tagantjärele mõeldes küll ei ole. Ühel naisel meie grupist rabas jalgrattur mööda sõites kaelast kalli ehte, teisel võeti hetkega käe pealt kell ... Ühel õhtul kuuldus linnast tulistamist.

"Neil, kel midagi kaotada pole, on selline mõttelaad, et valge inimene on gringo ja gringo on rikas. Rikas aga peab vaeste brasiillastega oma rikkust jagama," selgitas Wilson.

Olgu see varjukülje teema lõpetatud. Ainult kuritegevusest rääkimine oleks ebaõiglane. Aga ohtudest tuleb jätkata.

Loomulikult läksime kohe saabumise päeval randa. Kõrval käis kohalike supluspillerkaar, meil lõi randa rulliv laine peas mingi punase ohutulekese siiski põlema. Aga mitte kõigil. Üks Läti sõber sammus uljalt reieni vette, laine lükkas teda ülalt ja hoovus vedas alt ning kui mees lõpuks rullumise lõpetas, oli magu soolast vett täis ja kints nahast puhas.

Tema pääses kergelt. Eelviimasel päeval nägime, kuidas helikopter võrguga hotelli alt veest hiinlase õngitses. Kas hing jäi sisse, ei tea, igatahes kaldal oodanud kiirabis tegutseti turistiga väga närviliselt. Hotellis ei kergitatud kulmugi - peaaegu iga päev korjatavat Copacabanal kopteriga veest kolm-neli ettevaatamatut-oskamatut turisti.

Talvel on hoovus Rio randades eriti tugev ja ujuma minek tegelikult keelatud. Kohalik oskab ja ujub kas lainelaual või niisama laine harjal randa, võõras ehmub ja laseb põhjas hirmsa jõuga tagasi valguval veel end ookeani vedada. Ja kaldale ei saagi.

Brasiillaste sportlikkus hämmastab

Suuri randu ääristab Rios promenaad, üle selle kõrguvad hotellid. Mingil ajal saavad promenaadi sõiduosale autod, rohkem on see aga jalakäijate käsutuses. On muidugi jalutajaidki, aga rohkem torkavad silma jooksjad, kiirkõndijad ja ratturid. Noored ja isegi väga vanad treenivad niiskes palavuses nii, et higi tilgub.

Kilomeetritepikkuse promenaadi mõlemas otsas on lausa välja ehitatud ümberpööramise kohad ja nii kütavad tuhanded tervisesportlased päevade ja ööde viisi.

Omaette ooper on muidugi Copacabana ja Ipanema liiv ning mis selle peal toimub. Pole väga mõtet rääkida end päikesekreemiga hõõruvatest sünkmustadest iludustest või kookospähklimüüjatest, põnevam on lugeda kokku rannavuti- ja rannavolleplatse ning vaadata, mis neil tehakse.

Copacabanal olevat ainuüksi rannavõrkpalliplatse kaugelt üle saja ja need on pidevalt hõivatud. Kaks kahe, kolm kolme, neli nelja vastu, noored ja vanad ... Ime siis, et brassid maailma rannavolles domineerivad.

Huvitav komme on mängida jala ja peaga palli, laskmata pallil liiva puutuda. Seisab kuus-seitse noorukit - ka tüdrukud - ringis ja pall ei kuku maha mitu minutit! Lüüakse igast poosist, selja tagant ja sealjuures talla, mitte kannaga, ning veel suunatakse palli, kuhu vaja! On tarvis küsida, kust Brasiilia vutimängijate osavus pärit?

Lohelendurid tulevad üle hotellide

Juhtusin kord kodus National Geographicu telekanalilt nägema, kuidas lohelendurid kõrgelt mäelt startisid ja kaunil liivarannal maandusid. Rios jäi mul suu lahti - siin seda filmitigi. Kõrgelt mäelt linna kohal hüpati lauglema, tiirutati õhuvooludes, tuldi üle Intercontinentali kõrghotelli ja maanduti rannaliivale otse surfajaid randa kandvate mürisevate lainete ette. Üks, teine, kolmas, kümnes, nagu suured kaunid liblikad.

Istud seal muinasjutulises rannas pingil, rahakott ja fotokas mõistagi hotellituppa jäetud, ja mõtled, kes selle maa rahvale looduse ja kliima näol niisuguse kingituse teinu küll oli ja miks ta seda tegi.

Aga on see ikka kingitus? Suvel pidi teinekord 60 päeva kraadiklaas 45 ja kõrgema pügala peal seisma, vett Rios ei jätku, elektrijaamad lülituvad ülekoormuse tõttu välja, kliimaseadmed seisavad ja isegi kõigega harjunud brasiillased loevad kuumarabanduse saanuid sadadega kokku. Seega - pole meie suvisel kehval suusailmal häda midagi, päris kobe teine.