Teise maailmasõja ajal vahetas natsi-Saksamaal vangilaagris olnud USA sõdur oma kallihinnalise sõrmuse kahe šokolaaditahvli vastu.
Pildid: ameeriklasest sõjavang sai postuumselt oma sõrmuse tagasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piloot David Coxi lennuk B-17 «lendav kindlus» tulistati 28. juulil 1943. aastal Saksamaal Kasselis alla ning ta sattus vangi, kus nälg oli igapäevane nähtus, kirjutab foxnews.com.
Ta viidi pärast ülekuulamist Stalag Luft III sõjavangide laagrisse. Selle laagri kuulsaimast põgenemisloost tegi Hollywood filmi «The Great Escape», milles mängis peaosa Steve McQueen.
Cox viidi hiljem edasi Moosburgi Stalag VII-A laagrisse, kus nälg läks nii suureks, et tal ei jäänud enam muud üle kui oma kuldne lendurisõrmus toidu vastu vahetada.
Cox vabanes vangilaagrist alles 1945. aastal sõja lõppedes. Pärast koju jõudmist sai ta vanematelt uue samasuguse sõrmuse, mille oli tema nimi, sünniaeg ja kinkimise aasta. Sellegi poolest ei unustanud ta kunagi algupärast sõrmust.
«Ta rääkis alati oma sõrmusest ning avaldas tihtipeale kahjatsust, et pidi selle ära andma,» sõnas mehe poeg David Cox juunior.
David Cox seenior suri 1994. aastal, kuid tema sõrmuse lugu ei lõppenud.
See sõrmus oli lõpuks jõudnud ühe venelasest sõduri kätte, kes oli omakorda selle eest ostnud ööbimispaiga ja süüa Ungari päritolu Martin Kissi vanaemalt, kes elas Saksamaal Baieris Hohenbergis.
Koos sõrmusega liikus ka lugu, et selle tegelik omanik oli üks USA piloot. Inglise keelt mitte oskav Kiss rääkis vanaemalt saadud kummalisest sõrmusest oma naabritele, kes olid pärit USAst.
Naaber Mark Turner pani Google`i otsingusse sõrmusel olnud nime ning sõnad «kadunud sõrmus». Otsing andis lõpuks tulemuseks ühe ülikooli uurimustöö, milles käsitleti piloot David Coxi üksuse juhtumeid Teise maailmasõja ajal.
Selle töö oli kirjutanud David Coxi kasulaps, kes kasutas allikana Coxi päevikut.
Pärast veel paari otsingut sai Kiss kontakti sõrmuse omaniku pereliikmetega. Ta saatis foto sõrmusest David Cox juuniorile.
«Sõrmusel olevad graveeringud on selgelt näha. Mul tekkis kananahk, kui fotot nägin,» lausus David Cox juunior.
Kiss saatis Coxile ka sõrmuse ja ta võrdles seda koopiaga.
«See oli hämmastav, kui hästi see sõrmus säilinud oli. Järgmine mõte oli, et kui isa vaid teaks. Ma oleksin tahtnud, et ta oleks oma sõrmust näinud. Ta sai selle tagasi postuumselt,» lausus ameeriklane.
Sõrmuse tagastanud Martin Kiss ei soovinud sõrmuse tagastamise eest tasu ega isegi postikulude katmist.
«Parem on anda kui saada,» lausus Kiss.