Tallinnas Tatari tänaval kummitavad öösiti burgerisööjad

Tallinnas Tatari tänaval kummitavad öösiti burgerisööjad Foto: http://avanejad.weebly.com/

Öösiti Tallinnas Tatari tänaval jalutav vanahärra kuuleb ja näeb endise grillrestorani juures kummitusi. Pidu käib seal edasi!
 

Avanejate toimetusega võttis ühendust soliidses eas härra, kes palub end Lepaks kutsuda.

«Härra Lepp, nii mind siin piirkonnas tuntakse,» selgitab öövahi ametiga pensionile lisa teeniv mees.

Härra Lepp elab Uues Maailmas ning öövahi ametit käib pidamas Olümpia hotelli lähistel parklas. Nii jalutab ta oma vahetuse lõppedes öösiti mööda Tatari tänavat koju.

«Kunagi oli seal (Tatari 51 - toim) Lõuna turg ja alati avatud lõbus söögikoht. Nüüd on kõik see läinud. Ühel juulikuu palaval ööl jalutasin koju ja äkki kuulsin just selles kohas imelikku häält. Täpselt minu kõrval oleks keegi nagu burgeripaberiga krabistanud ja siis nätsti ühe suure ampsu hauganud. Pöörasin pea hääle suunas, aga kedagi ei olnud. Ma olin üksi!» meenutab öövaht.

Vanahärra hakkas endise Tommi Grilli koha peal tähelepanelikumalt jalutama ning on nüüdseks näinud kõige uskumatumaid asju!

«Ükskord vaatasin, et asfaldile on asetatud taldrikutäis toitu. Kebab ja friikartulid kastmega. Kummardusin söögipoolist kaasa võtma, tundsin isegi lõhna ja siis äkitselt oli kõik kadunud! Ma hoidsin käes katkist auto ilukilpi,» lausub härra.

Lõpuks kohtas mees ka kummitavaid inimesi.

«Nägin, et endise restorani ees seisis kamp purjus noori. Kisasid, sõid burgereid ja jõid õlut. Seejärel üritasid taksot peatada, aga takso sõitis neile otsa! Tegelikult sõitis takso neist nagu õhust läbi! Mul läksid hirmust prillid uduseks ja kui need puhtaks nühkisin, polnud jälle mitte kedagi ega midagi,» räägib härra Lepp.

Õudne daam burgeriga!

Paar päeva tagasi nägi koju suunduv öövaht aga lõplikult kohutavat kummitust.

«Ikka selle sama koha peal seisis naaritsakasukas imeilus naine. Punased kontsakingad jalas, kaunid sääred, võrksukad, kasukas algas alles pealpool põlvi, huuled tulipunaseks värvitud. Kuigi olen vana nagu solgikraav, hakkas mulgi vunts vallatult sügelema. Nii ilus daam,» sõnab mees.

Ta lisab: «Siis nägin, et daamil on hiigelsuur burger käes. Sama suur kui sööja enda pea! Ja ta ajas suu pärani ning võttis burgerist sügava ampsu. Nägu oli üleni kastme ja saiatükkidega koos, ise jõllitas mulle otsa ning vitsutas matsudes süüa. Nagu siga! Siis veel naeratas mulle, endal lihatükid hammaste vahel tilpnemas.»

 

Hirmunud vanamees jooksis kähedalt karjudes kodu poole. Nüüd läheb ta sellest kohast ringiga mööda ning kasutab koduteeks Liivalaia tänavat.

 

«Igal asjal on oma piir. Keegi võiks neid kummitusi väheke viisakamaks õpetada,» pahandab Lepp õigustatult.

 

Avanejad helistasid hiietark Niglasele, et uurida, millega võiks tegu olla.

 

«Eestlased on iidne kungla rahvas. Kui meie kusagil pikemat aega löbusat laulu-, sööma- või joomapidu peame, jääb see sinna tükiks ajaks pidama. No nii umbes paariks tuhandeks aastaks kui öiged pidulised juba ammu mulla all,» selgitab hiietark. Niglas soovitab paiga üle pigem rõõmu tunda, sest seal lehvivat kõvasti head energiat.

 

Aga viimati nähtud naine?

«Siin ajas vanamees vist töelise elu ja kummitused sassi. Ma arvan, et see naine oli päris luust ja lihast. Keegi peaks talle lihtsalt kombeid öpetama!»