Lugesin vastilmunud Värskest Rõhust arvustust eelmise aasta lõpul Petrone Prindilt ilmunud kogumiku «Tule, ma jutustan sulle loo» kohta ja mõtlesin igasuguseid asju.
Kes teab?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arvustuse autor tõi minu jaoks välja väga olulise tähelepaneku: suur osa noorte autorite tekstidest on seisundikajastused, oleku-lood, ilma narratiivita ja süžeeta kirjeldused.
Mulle kohutavalt meeldib see William Somerset Maughami lause: «Romaani kirjutamiseks on kolm reeglit. Kahjuks ei tea keegi, mis need on.» See on tõsi, kui vaadata, kuidas nüüdisaegne romaan (ja laiemas plaanis kirjandus üleüldse) areneb, meenutab pilt midagi tähekujulist, mitte kindlas suunas arenevat puud.
Esimene huvitav tähelepanek on tõepoolest seesama süžee puudumine. See on tegelikult üks põhjustest, miks lugejahuvi on hääbumas. Kerge ja huvitav on kirjeldada oma minatundmusi ja emotsioonide arengut, aga seda on kohutavalt raske lugeda. Olekuromaani parimaid näiteid on Virginia Woolfi «Lained» - tehniliselt imetabane, keerukas ja voogav teos, mille lugemine nõuab ülimat pingutust ja vastupidamist.
Teine huvitav tähelepanek on tegelaste vähesus, vaatepunkti koondumine ja kõige minategelase välise kujutamine ebareaalsena, peaaegu mitteeksistentsena. Kõik on vaieldav, kõik peale minatunnetuse, hetkeemotsiooni. See ehk ongi selle omanäolise «postpostmodernismi» kõige peamisem tunnus: groteskini küündiv tsentreeritus, kerakujuline maailm, mille piir lõpeb isikliku nahaga.
Kolmandaks, otseselt tulenedes eelnevast kahest, on loo vormi kujunemine ümberjutustuseks, kirjeldustest läbipõimunud fragmentaariumiks, mis oma olemuselt meenutab impressionistlikku maalikunsti, kus kõik on taandatav täpile. Miniatuursetest ebareaalsetest kildudest moodustub tajutav ja hoomatav tervik, mis kannab selgesti äratuntavat meeleolu, kannab endas autori minaportreed, samasugust miljonist tibatillukesest pildist koosnevat kollaaži, mil puudub kandev idee.
Sellesama kolmanda punkti kaudu on mõistetav soov kirjeldada. Soov nimetada, liigitada ja süstematiseerida killukesi, et siis läbi massiivse deduktsiooniaparaadi jõuda selleni, mis kunagi iidsetel aegadel oli sünnist saadik olemas - tuum, kese, kõike olemasolevat siduv essents. Seesama asi on nüüdsel ajal ära kadunud, kadunud on «juured», selge teadmine iseendast. Seepärast otsitakse seda kõige algsemat läbi peegeldusfragmentide, kogu aeg liikudes eksternaalselt internaalsele - justkui kogemata kombel teadvuse omandanud masin, mis peab iseenda olemasolu mõistmiseks läbi kõikehõlmava analüüsi sünteesima oma algoleku.
Aga samal ajal on maailmakirjanduses tajutav narratiivi tähtsustamine. Võib-olla on see fenomen seletatav tõsiasjaga, et me oleme muu maailma ajast maas, aga sellegipoolest on kummaline, et maailmakirjandus liigub ühes ja Eesti kirjandus teises suunas. Kummalisel kombel oleme (ehk tajudes välismaailma tikkumist «meie õuele») hakanud rohkem klammerduma minevikku ja ajalukku, ehk sellepärast keerleb üha rohkem ja rohkem teoseid sellesama küsimuse ümber: kes ma olen. Samas kui mujal on see küsimus vastupidine: kes sa oled, kes tema on, ja kirjutusmehhanismid valdavalt induktiivsed, projitseerivad, mitte peegeldavad.
Väga suurel ja tähtsal kohal on maailmakirjanduses lugu - alguse ja lõpuga jutt, millel on sõnum, point. Mujal õpitakse maailma tundma, lähenetakse uurijapilguga olemasolevale, tundmatule ja veelavastamatule. Siin süüvitakse maksimalismini iseendasse, kaevutakse detailideni tunnetesse, oma reaktsioonidesse ja aistinguvarjunditesse, et siis üha kummastavamalt aduda: kas see olengi mina. Me loeme ja loeme sadu teisi minaraamatuid paljudest teistest minadest meie ümber, ja me tunneme taas natuke ennast ära ja kui me ennast ära tunneme, mõne tunde või aistingu või järelduse-pildikese omale kohale loksutame, siis on meil ehk taas veidi kindlam olla, veidike rahulikum.
See vist ongi see vastus. Meie põlvkonnal on selleks liiga palju elukogemusi, et suuta neist elutarkust destilleerida.