"Rabarocki" telklas levis kanepi aroom

Relika Rae. Foto: Erakogu

Mul on "Rabarocki" suhtes olnud alati mingi eelarvamus. Olen sellesse ikka suhtunud üsna skeptiliselt, ilma et oleks seal ise käinud.

Kunagi, kui Oomph! ja Negative esinesid, ostsin isegi pileti, kuid müüsin selle maha ega läinud. See üritus lihtsalt tundus olevat tõsine ossfest, kuhu läks kohale Metallicat, Lordit ja Rammsteini kuulav rahvas.

Minu suur suvefestival on olnud "Hard Rock laager", kus on juba peaaegu kõik tuttavad näod ja paremad bändidki. Kummaline on aga tänavune suvi, kus "Laagri" esinejad paistavad mõttetud, aga "Rabarocki" esinejate list, vastupidi, oli väga ahvatlev.

Kui kuulsin, et Gary Numan ja KMFDM esinevad, olin kindel mineja. Mõni tuttav veel itsitas, et mine jah ossfestile. Mina aga ei tahtnud käest lasta võimalust Numanit näha ja nii ma varsti seisingi, pilet näpus. Siis selgus aga veel üks "Rabarocki" peaesineja. Nimelt Static-x.

Kohe ostsidki needsamad ossfesti üle itsitavad sõbrad samuti piletid ja oli minu kord naerda. Natuke aega enne üritust õnnestus mul endale saada veel pressipilet ja nii saigi enda oma taas ühele tuttavale maha müüdud. Hoolimata headest esinejatest, ei olnud mu ootused "Rabarocki" suhtes kuigi suured.

Festivaliala leidsime üles tänu kännu otsas istuvale kepiga vanakesele, kes ragiseval häälel juhatas: „See jääb sinna suunda ikka. Sinna kooli juurde."

Parkisime auto tuttavate maja juurde ja suundusime peaväravat otsima. Leidsime selle peagi ja saime kätte oma käepaelad. Õnneks jõudsime siis, kui pikki järjekordi veel polnud. Et press sai eraldi käepaela, millel seisis „VIP", küsisin, kuhu sellega pääseb, et vältida arusaamatusi. Selle peale ei osanud nooruke neiu midagi kosta ja soovitas lihtsalt proovida.

Nii läksimegi telklaagri väravast küsima, kas saame sinna sellega sisse või peame ise käepaela ostma. Saime, ja seadsime end oma telkidega sisse. Pärast mitmekordset väravast läbi kõndimist toimus turvameeste vahetus.

„Ei, VIPiga siit sisse ei saa," kostis uue valvuri suust.

Uurisin, kuidas see võimalik on, kui ma siit kogu aeg käinud olen ja mu asjad seal sees on. Selle peale kostis turvamees, et äkki eelmised ei pannud tähele.

Kui vastasin talle, et lubati, lausus tema: „Aga mina nüüd ütlen, et ei saa!" Ostsin eraldi käepaela ja kortsutasin korralduses oleva infosulu pärast kulmu.

Varsti läksime vaatama, kuidas Pedigree festivali avab. Natuke naljakas oli vaadata sellist bändi päikese käes esinemas. Rahvast oli vähe, enamik ei olnud veel Järvakanti kohale jõudnud.

Järgnevad tunnid möödusid festivalialaga tutvudes, sõpru ja tuttavaid tervitades ning fotograafiga huvitavamaid inimesi pildistades.

Järgmine bänd, keda näha tahtsin, oli The Wildhearts. Kahjuks oli pettumus suur. Muusika kõlas küll üsna hästi, kuid visuaalsus andis soovida.

Kõik oli lihtsalt igav. Bändi solist kasutas repliike nagu „God bless you all," mis oli vana Wildheartsi kohta üsna kummaline. Ilmselt on asi selles, et pärast narootikumidest loobumist on neil üsna vähe särtsu. Eks aegki teeb oma töö.

Õhtu nael oli kindlasti Static-x, keda nii mõnigi mu tuttav oli aia taha piiluma tulnud. Päris moshimisega küll ühineda ei raatsinud, aga nii mõnigi lugu sai kaasa hüpatud. Helistasin sõbrannale ja lasin talle telefonis „I'm With Stupid" 'it, millega nii mõnigi tore mälestus kaasneb.

Pärast nende esinemist suundusime väiksema rahvaga lava taha, et äkki saab bändimeestega pilti teha.

Läbi oli vaja minna VIP-tsoonist, kuhu väidetavalt ainult VIP-käepaelaga sisse sai, kuid tegelikult kõndisid sealt läbi kõik täiskasvanu käepaelaga külastajad.

VIP-tsoon koosnes nimelt puhastest peldikutest ja VIP-telgist, kus eraldatumalt juua sai osta. Jõudes lava taha, tuli meil seista veel ühe aia taga. Igaks juhuks küsisin, ega ma siit VIPiga sisse saa. Vastuseks öeldi, et ei saa, aga siin aia taga võib sellega olla.

Ja just siis, kui paistis, et Static meie poole liikuma hakkab, tuli eemalt üks turvamees ja ajas kõik minema.

Ütlesin, et meile just öeldi, et VIPiga võib siin olla. Selle peale pööritas tüüp silmi ja lausus, et tema ütleb, et ei või. Nüüd hakkas see korraldus mind juba närvi ajama. Vihaseks ei teinud mitte see, et VIPiga ei saanud, vaid see, et juba teist korda on turvamehed eriarvamusel. Alguses saab ja siis aetakse ära. Oleks kohe öeldud, et VIP-käepael on VIP-telki ja vetsudesse pääsemiseks, sest ainult seda ta ju oli, aga need infosulud käisid tõsiselt pinda.

Õhtu peaesineja KMFDM oli samuti ülimalt lahe. Kahjuks tundsin end üsna väsinult ja läksin natuke enne lõppu telklasse sõbrannaga lobisema.

Istusime siis maas ja rääkisime juttu, kui eemalt jõudis meie ninadesse huvitav aroom. „Kuule, keegi tõmbab kanepit!" kostus meie mõlema suust. Nii me siis uurisimegi, kes see olla võiks, ja läksime nagu koerad lõhna suunas. Jõudsime esimese seltskonna juurde. „Ei, meie mitte," oli vastus.

Vaatasime edasi ja ennäe, oligi aia juures kaks kapuutsides kuju, pläru suus. Paistis, et nad olid teisest telkla otsast meie telkide juurde popsutama tulnud. Rohkem me neid igatahes ei näinud.

Pärast külmas telgis magamist tuli masendav hommik. Meeletu vihm ja sopp. Et paljud mu sõpsid tulid kohale just Robots in Disguise'i pärast, mõtlesin nad üle vaadata. Kohutav, lihtsalt jube muusika.

Läksin hevikaraoke telki vihma eest varju. Vot seal oli alles lõbus. Seda lihtsalt ei anna kirjeldada. Hoogu andsid ka lõbusad korraldajad, kes vaiksemate lauljate ajal tegelikult hoopis ise laulsid. Hästi armsad olid kaks väikest poissi, kellest üks oli arvatavasti alla kümne aasta vana. Nad tegid paljudele vanematele laululindudele silmad ette. Tore oli.

Paljude lemmik Ladytron oli minu arvates kohutavalt igav saast. Suundusin taas karaoketelki.

NBS oli lahe nagu ikka, et ma ka seal moshida ei viitsinud, tuli palju vaeva näha, et seljas elavaid purjus inimesi eemale lükata.

Ja jõudiski kätte minu kauaoodatud Gary Numan. Mulle jäi mulje, et enamik lava ees olevaid inimesi üldse ei tea, kes ta on, ja lootsid niisama mingi hevibändi saatel moshida.

Kui nad aga Gary tantsulist muusikat kuulsid, olid kimbatuses, mida teha. Samal ajal jõllitasid nad kõik teda, suu ammuli, ja paistis, et nii mõnigi leidis uue lemmiklaulja. Meie sõbrannaga tantsisime aga mudas nagu ogarad.

Natuke kahju, et ta minu arvates oma parimat lugu „Down in the park" ei esitanud, aga pole hullu, sest ta esinemine oli selletagi fantastiline.

Järgneva öö magasime autos, sest kõik tekid ja magamiskotid telgis olid läbi vettinud. Arvamus "Rabarockist" kui ossfestist jäi mul alles ja rohkem mul sinna minna plaanis ei ole, kui nad mind just taas superesinejatega meelitada ei kavatse.

Lugu, mida kuulata: Kitty Kawaii „Kitty Kawaii Ze Catttt Maowww".

Video, mida vaadata: Static-x „I'm with stupid".