Uudisteos kõneleb Valgast, Tõrvast ning sõja-aastast 1944

Johannes Lillimägi, ratsarügemendi baritonisolist 1920. aastate teisel poolel. Foto: Erakogu

Eesti Päevalehe raamatusarjas «Eesti lugu» tänavu kevadel ilmunud Madis Kõivu uudisteos kõneleb Valgast, Tõrvast ja Pääbu talust – minu kodust.

Teos kannab pealkirja «Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas». Tegevus algab Saksa okupatsiooniaastail kirjaniku koolilinnas Valgas ning kulgeb 1944. aasta suvel sõjapakku Tõrva-lähedasse Pääbu suurtallu. Lugu lõpeb ebaõnnestunud põgenemisüritusega.

Minu isa Johannes Lillimägi ja Madise isa Nikolai Kõiv olid head tuttavad. Madise isa võttis orkestrijuhina minu isa Valga Omakaitse orkestrisse mängima, päästes ta nii Saksa sõjaväest ja rindeleminekust.

Minu isa omakorda võttis Kõivude pere 1944. aasta suveks oma tallu elama, sest nii oli soovinud Madise isa.

Saime Madise ja tema venna Antsuga 1944. aasta suvel Pääbul mängukaaslasteks. Enda kohta loen Madis Kõivu raamatust: «Pisike tüdruk, kes vahib oma justkui elektrilaenguga laiali aetud juuste alt ringi, mis uudist sünnib.»

Viimane õhtu Tõrvas

Peagi jõudsid lahingud Väikese Emajõe äärde. Madis Kõiv kirjutab kohatud rindesõduritest: «Nüüd alles nägin esimest korda tõelisi sõjamehi, kes tõesti rindelt olid tulnud, keda tulistati ja kes tulistasid ja kelle jaoks elu oli       ainult minuti või paari küsimus. Magamata, pesemata ja võib-   olla ka söömata, mornid ja sõnakehvad, täitanudki ehk. Alles mõni tund tagasi olid nad tule all.».   

Vallavanem tõi toona sõna, et lendavad kuulid, tuleb sõjajalust kiirelt ära minna. Pidime ka lahkuma Madisest ja tema perekonnast, kes sõitsid sakslaste soovitusel veoautoga Apja. Meie liikusime neile hobusekoormaga järele Karksi-Nuia suunas.

Minu sünnikodu Pääbu-Rassi (nii on talu nimi ametlikes dokumentides) häärber ja kõrvalhooned hävisid Tõrva suurpõlenguga 17. septembril 1944.

Side mängukaaslasega

Saatus lahutas meid aastakümneteks. Madis Kõivu perest ei teadnud me sõjajärgsetel aastatel kaua midagi. Kui hakkas ilmuma ajakiri Horisont, lugesin sealt üht-teist noore füüsiku Madis Kõivu kohta. Oma sugulase, kunagise Tõrva haigla peaarsti Simeon Ellervee käest sain teada, et Kõivul on sidemed nii Tõrva kui ka Valgaga. Kontakti aga meie vahel ei olnud.

Teadsin, et Madise isa Nikolai Kõiv juhatas Tõrva gümnaasiumi orkestrit. Ema Adele Kiisler-Kõiv oli aastatel 1925–1932 samas koolis keemia ja geograafia õpetaja.

Ühel kirjanike suveüritusel, mis peeti Tartumaal Peedul 1995. aastal, läks minu poeg Juhani Pütt­sepp Madis Kõivuga juttu rääkima. Juhani kirjutab vastilmunud raamatu järelsõnas: «Kui teised jutud said kirjanike aias räägitud, astusin Madis Kõivu juurde, tutvustasin ennast ja küsisin: «Kas nimi Pääbu ütleb teile midagi?» Ma ei mäleta vastust, aga mäletan pruunide silmade ainitist, küsivat ja samas äratundvat pilku.»

Ei läinud enam kaua aega, kui sõitsime koos Madisega Tõrva, käisime Helme surnuaial ja Pääbu muru peal, kus meenutasime aega, mis oli meid sidunud pool sajandit varem.

Oma raamatus kirjutab Madis Kõiv: «Kogu Lillimägede suguvõsa oli kuidagi muusikaga seotud ja praeguse peremehe isa oli ise olnud orkestri juht, niisiis Tõrva ajal isa kolleeg. Lisaks oli veel üks selle perekonna võsudest Valgas kooliõpetaja, võib-olla isegi ema kolleeg.»

Juttu on minu tädist Keete Ainverist, kes töötas eesti keele õpetajana Valgas (1932–1940) ja emigreerus 1944. aastal Rootsi, kus ta avaldas neli romaani ning mõned lasteraamatud.

Minu isa aga arreteeriti ühel tuisusel veebruariööl 1945. aastal. Poliitvangina tuli tal 21 aastat viibida Siberis. Pärast sund­asumist Jenissei ääres jõudis ta tagasi Eestisse 1965. aasta mais.

Kui hoidsin käes raamatut, mis kõneles minu kodutalust, oli uhke tunne, et osa Valgamaa ja Tõrva ajalugu on jäädvustatud.