Minu lugu: unustamatu rongkäik vihmas

Emajõe Laulikud rongkäigus 2004 koos Akadeemilse Emajõega Foto: Ene Seidla

„Homme rongkäigus siis näeme! Kogunemine on Kaarli kiriku juures"
Marsime koos meeskooriga Akadeemiline Emajõgi - see on juba ammu räägitud.

Äratuse asemel kostab köögiraadiost „Laulupeorongkäik jääb ära, kuna vihma sajab".

Kuidas palun? Eksitus? See ei saa võimalik olla!

Mitteuskumisele järgneb kohutav pettumus. Nagu keegi oleks jõulud tühistanud. Või teatanud, et kaugelt koju oodatud õde või vend on veel 5 aastat ära.
Kõrvalvoodis hõõrub silmi Pille, kes on Saksamaal just need 5 aastat oodanud, et saaks rongkäiku ja laululavale. See ei saa võimalik olla! Kas vanal ajal olid inimesed siis teistsugused? Kas praegu oleme jõudnud euroaega ja oleme kõik suhkrust ja laulupeorahvas sulab ära?

Helistan Hannes Astokile, kes on meeskoori Akadeemiline Emajõgi president. „Hannes, kas see on tõesti tõsi, et rongkäiku ei toimu?" „Mitte mingil juhul! Akadeemiline Emajõgi kavatseb igatahes marssida. Kas Emajõe Ööbikud ühinevad?" Edasi järgneb 40 minutit ägedaid telefonikõnesid omavahel. „Me ju läheme? Aga meil on nõelasilmast tulnud rahvariided! Kas me saame tegutseda korraldajate otsusele vastu? Oleme eestlased või mis?".

Helistan uuesti Hannesele. Hannes: (sosinal) „Oota, ma olen Kuku raadio otse-eetris. Rongkäik toimub. Kogunemine on Vabaduse väljak" Kuku lainelt kostab peagi Eri Klasi üleskutse: laulupeorongkäik toimub, kui meil endil on pealehakkamist.

Kahe tunni pärast on Vabaduse väljakul tõesti inimesi. Kiletatud ja keebitatud. Eriti äraseletatud nägudega. Iga saabujat tervitatakse nagu kallist külalist. Jah! Laulupeorongkäik toimub! Korraldajad, nähes rahva iseorganiseerumist, asuvad operatiivselt ridu ja maakondi paigutama.

Läksime liikvele! Vihma kallab. Tõesti kallab. Narva maanteel lainetab. Meeskoor Akadeemiline Emajõgi on rongkäigu kujunduseks võtnud kaasa paadi ja aerud. Tartu ikkagi veelinn! Vähe puudub, et paadiga saaks vett mööda sõita. Üks king teeb „Lirts!" ja teine teeb „Kriuks!", vesi on pääsenud keebi ja ihu vahele ning niriseb selga mööda alla. Rahvariiete tulipunased tikandid valguvad valgele särgile - esimene pesu on veel pesemata. Me laulame „Kaunimad laulud pühendan sul!" Meeleolu on ülev. Aja- ja ruumitaju on lahustunud vihma.

Marsime. Meiega liitub järjest uusi lauljaid, inimesed tulevad tänava äärde, et hüüda „Elagu laulupidu!", Elagu rongkäik!", „Elagu vaprad Eesti mehed ja naised!" On need nüüd rõõmu-, kurbuse- või vihmapisarad me põskedel...?

Lauluväljakul tervitab saabuvaid koore Eri Klas. „Laulud nüüd lähevad" kõlab juba päiksepaistes.

Autor: Ene Seidla, Naiskoor Emajõe Laulikud