Minu lugu: mälestusi aastast 1910

Minu lugu: meenutus aastast 1910. Pildil Raadi segakoor koos Miina Härmaga( ees keskel). Foto: Kärt Miil

Jälle läks nädal ja nüüd tuligi Tallinnasse laulupidule sõit. Reede õhtul 11juunil kogusime endid Tartusse kokku- oli meid siin paarkümmend lauljat, peale selle weel mõni kõrwaline isik kes ka lauljate arwus oli, sest et lauljad kõik ei tulnud.

Kell 17 hakkas rong Tartu waksali eest Tallinna poole liikuma. Iseäraline mõnus tundnud hulga tuttavatega üheskoos raudteel sõita. Enne wahtisime waguni aknatest wälja, sest ilusa ilmaga oli palju rahvast tee äärde waatama kogunenud kui lauljad sõidawad. Kõik lehwitasiwad rätikutega ja saatsiwad silmadega rongi edasi.

Läks ilm widewikuks, ei olnud enam huwitust wälja waadata, siis lasti laulud lahti. Meie sattusiwad peagi lõbusasse tujusse ja hakkasiwad laulu laskma. Muidugi tõmbasime meiegi ka kaasa. Kui rong aga peatama jäi, siis jooksti metsa ja toodi lillesid ja puu oksi waguni iluks sisse. Nendega läks aga päris sõda lahti. Nii kestis see ikka terwe öö läbi, kuni Tallinnasse jõudsime.

Waksalis ootas meid üks kollase paelaga mees, pidu toimekonna poolt läkitatud, see wiis meid meie korterisse Suure- Arekna uulitsasse, kus juba enne meile ruumid ühte suurte koolimajasse valmis muretsetud. Peale meie oliwad ka siin korteris, Wäägvere, Kobratu ja Luunja laulukoorid, nii et ka siingi asi üsna lõbus oli. Ei olnud aga siingi aega kaua peatada. panime omad kompsud maha ja ruttasime kohe pidu platsile lulu proovi tegema. Terwet laulupidu ei jõua ma pikalt kirjeldada, panen ainult tähtsamad punktid siia ülesse ja siis waatame, mis mulle muud mälestust Tallinnast üle jäi. Nagu ütlesin oli laupäeva hommikul proow, siis paar tundi lõunaaega, kus endid natukene korraldada wõisime ja siis kell kolm p. l. läksime Kadrintali. Seal saadeti meist mõni paari wersta pikkune rong ja hakkasime siit piduplatsile liikuma. Kuberneri maja eest läksime mööda ja laulsime paljapeaga seistes keisrilaulu. Kuberner pidas rõdult terwituse kõne- mis ta kõneles seda ma ei kuulnud: olin liiga kaugel. Sealt liikusime edasi läbi rahva hulga, mis nagu elaw müür kahel pool seisis, piduplatsile. Siin laulsime pooled laulud läbi ja läksime ära koju. Kuid kodus ei püsinud siisgi kaua, olgugi et wäsinud olime. Läksime wälja linna vaatama. Hulkusime paar tundi ümber ja pöörasime koju puhkama. Kuid magamisega polnud palju peale hakata, noored inimesed, palav weri, tarwis aga ikka mässata. Alles koidu eel sain pisut nahka silmale. Kell 5 jälle jalul. Käisime kuulamas kuidas tornis pasunad mängisiwad ja imestasime ilusa hommiku ja Tallinna linna üle. Tulime koju pidasime keskhommiku ära ja jälle lauluproovile. Seekord aga arwasime paremaks- mere äärde sadamat waatama minna, kui laulu kõlakotta jalgu wäsitama.

Waatasime Tallinnat õige mitmest kandist: mere äärest Kadriorust ja Lasnamäelt. Käisime koguni ühe Hamburgi laewa peal, kus kapten meile gramofoni laskis mängida. Meie jälle omalt poolt laulsime paar laulupidu laulu. Kaptenile nähti aga meie neidude rahvariided meeldivat.

Kui juba küll olime luusinud, pöörasime jälle pidu platsile laulma. Tundus nagu wäsinud kehas sellepärast ei huvitanudgi laul enam. Läksime hr. Tuvikesega mööda aeda hulkuma ja kuulasime wahel pealt kuidas meeskoor ja lastekoor laulsiwad. Minule iseäranis armsa ja südamesse tungiv oli laste laul: Meil aia äärne tänawas. Päris wee wõttis silma: nii armas, mahe ja kurb, mälestusi elusse kutsuv kõla ja sõnad need on muidugi nii liigutavad.

Lõpuks kutsuti kõik lauljad kõla kotta ja lauldi Keisrilaulu. Sellega pidi pidu lõppema, kuid terwe lauljate ja kuuljate kogu suust kostis korraga maailma wägest: Mu isamaa mu õnn ja rõõm, nii et Tallinna linn rõkkas ja kuberner, kes ka pidul oli oma kaaslastega ei teadnud kas on mäss lahti wõi on waimustus nii suur.

Laulu lõpul hüüti hurra ja mütsid lendasiwad õhku, kuna Keisrilaulu ajal see nagu pool sunnitust wõi nagu kombetäitmine nähti olewat. Iga piduline wõttis hea tuju kaasa ja lahkus aiast. Ka meie ruttasime korterisse. Sealt käisime hr. Soonetsiga waksalis ja otsisime enesele terwe waguni jagti platsisid. Korteris jagasime neid Wäägwere meestega ära, oli meid parajasti kahe koori peale 40 hinge. Olime kõik korteris koos ja pidasime nõu, kuhu nüüd õhtuks minna kui korraga wihma sadama hakkas. Mõned läksiwad sellegipärast wälja hulkuma, kuid pöörasiwad warsti tagasi. Wäsimus ja halb ilm saiwad huwituse üle wõimust. Kuid seda lõbusam oli korteris. Siin hakkas nüüd õige nali.

Nali, mida mõteldes pärast eneselegi nagu kitsikus tundub käes olevat, kas weel edasi mõtelda wõi mõni teine asi selle asemele wõtta. Siin muutusivad isikud, kes senini ikka kui wõerad olnud, päris koduseks, ja elu läks üsna perekondliseks, nagu oleks kõik lapsed saadik ühes elanud ja kaswanud. Ja, seda teeb mudiugi hea pidu tuju ja rõõmurikas nooruseaeg.

Waewalt tunni aega olime "maganud", kui juba meid ülesse aeti, et aeg olewat waksalisse rutata. Korraldasime siis ka kiiresti omad kompsud kokku ja sammusime jaama. Peasesime üsna õnnelikult oma renditud waguni juurde ja seadsime mõsalt istuma. Muidugi wäsimus oli ikka suur. Suikusime esilagselt, aga Tapale jõudes läks jällegi lõbu lahti. Käisime metsas jooksmas ja kuulasime muusikat, mis ennast wagunist wälja haljalemurule mängima seadnud jne.

Kell 2 olime Tartus. mida ligemale Tartule seda tühjemaks jäiwad wagunid. Pärast oli meil aga ruumi küllalt oma merulid teha. Aga siisgi midagi rõhuwat jääb südamesse kui mõtled, et kõik see möll ja liikumine, kõik see waatlemine ja mõtlemine nüüd nii järsku lõpeb. Kuid wäsimus tumestab ka siingi ergud, nii et tõsise puhkuse järele kord igatsed.

Wõtsime paari peale woorimehe, sest jala ei jõudnud enam marsida ja kell 4 p.l. olin kodus.

Paar päewa kulus üsna ära, kus täiesti ennast tundsin wälja puhkanud olewat. Palju mälestust just Tallinnas laulupidust ei jäänud, olgugi või seegi.

Kärt Miili vanaisa Mart Kitsniku (hiljem Kaasikmäe) laulupeo meenutused aastast 1910. Arvatavasti laulis ta sel ajal Raadi segakooris!