/nginx/o/2009/01/21/120531t1h4f25.jpg)
Käisin 1963-ndal esimest korda üleriigilisel tantsupeol keskkooli tüdrukuna.
Minu lugu: minu suurel peol käimistest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Unustamatud elamused. Legerdaarne Ullo Toomi oli üldjuht. Vaheajal istusin kellatorni kõrval trepil ja jälgisin teiste harjutamisi. Ühe korraga tõsteti mind püsti ja öeldi- noor tüdruk ei istu kivi trepi peal. Kui ma aru hakkasin saama, mis toimub, siis oli ülestõstja juba kaugel. Tundsin ta ära- Ullo Toomi. Isegi aitäh ei näinud öelda. Teine Toomiga juhtum on mul siiani meeles. Juba Tallinnas Alfred Raadiku rühmas tantsides külastas meid harjutustunnis Ullo Toomi.
Meid juhendades ei öelnud ta kunagi, et tõstke käed ülesse, vaid varrukad.... varrukad. Mina jälgin siiamaani, mida teevad meie rahvariiete laiad valged varrukad. See on võrratu vaatepilt. Olen väikeste vahedega osa võtnud väikestest ja suurtest pidudest. Kes tantsu-või laulupisiku endasse saanud, ei see jäta. Soovin kõigile neid hingeminevaid tegemisi ja elamusi.
Ilusat tantsu- ja laulupidu ka tänavu.
Ikka veel tantsiv Eva Metsallik.