Juba varasemast oli teada, et loomadel on ajus rakud, mis abistavad asukoha kindlaks määramisel.
Inimestel on ajus oma «GPS»
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
9. august 2013, 15:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd leiti need rakud ka inimajust, mis näitab, et inimestel on oma sisemine «GPS» ehk asukoha määramise süsteem, edastab Live Science.
Teadlaste sõnul on tegemist niinimetatud võrguruutneuronitega, mis aktiveerusid siis, kui teaduskatses osalenud uurisid virtuaalset keskkonda. Need rakud funktsioneerivad nagu organismi sisene GPS süsteem.
«Need neuronid annavad informatsiooni, kus ollakse,» selgitas USA Drexeli ülikooli teadlane Joshua Jacobs.
1970. aastate lõpus leidsid teadlased aju mälukeskuse uuringutes rottidel, et kui loom tegi kindlaks oma asukoha, siis aktiveerus tal aju teatud piirkond.
Siis nimetati sealse piirkonna rakud koharakkudeks.
2005. aastal aga avastasid teadlased niinimetatud võrguruutneuronid. See nimetus võeti kasutusele ning koharakkude nimetusest loobuti. Neid rakke leiti peale rottide ka nahkhiirtel ja ahvidel. Oletati, et neid leidub ka inimesel.
Nüüdsed uuringud kinnitasid, et leidub.
Jacobs ja ta kolleegid uurisid ruumineuroneid kasutades elektroode, mis pandi ravimiresistentset epilepsiat põdevatele patsientidele. Tavapäraselt kasutavad arstid elektroode tegemaks kindlaks patsientide krambihoogude põhjuseid.
Katses osalenud mängisid virtuaalset tõsielumängu, milles oli väliskeskkond. Katsealustel paluti leida mitmesuguste objektide asukoht, nagu näiteks veepudeli ja jalgratta oma.
Siis objekt kadus ning osalistel tuli tähistada paik, kus objekt oli varem olnud.
Sellel ajal jälgisid teadlased katsealuste ajutööd, eriti aga aju selle piirkonna tööd, mis seostub mäluga ning mida tavaliselt mõjutab Alzheimeri tõbi.
Uuring näitas, et sealsed rakud aktiveerusid ruudustikke moodustades. Need ruudustikud aitasid isikul teha asukohta kindlaks.
See avastus aitas selgitada, kuidas inimesed navigeerivad. Uurijad selgitasid, et Alzheimeri tõve puhul kaob orientatsioon, sest võrkruutneuronid ei tööta enam korralikult.