Minu lugu: Oli üks 2007. aasta veebruarikuu õhtu...

Laulupidu. Foto: Peeter Langovits

Oli üks 2007. aasta veebruarikuu õhtu, kui otsustasin minna rahvamajja rahvatantsijate etendust vaatama. Tol hetkel arvasin ma, et see on mõttetu ajaraisk, kuna selleks hetkeks polnud tanstupisik mind veel nakatanud. Istusin saalis, esireas ja nägin kõike seda rõõmu, tuhinat, ootust, nalja ja naeru, seda rasket tööd ja lõbu, mida nad on tundud enne oma tollehetkesele tasemele jõudmist. Pärast etendust sain teada, et neil on üks tüdruk puudu. Mõtlesin, et proovin. Proovisingi.

Järgmisel nädalal rivistasin end uue rühmaliikmena tantsurivvi ja asusin hoolsalt tantse õppima. Paar esimest trenni olid rasked, siis läks kergemaks, kuni lõpuks said ka tantsud selgeks. Ülevaatusel tantsisin hästi, paar apsakat ja lahtine vöö, kuid see mind ei morjendanud, kuna peas keerles vaid üks mõte, sel aastal on tantsupidu, kus ma pole varem kodagi käinud ja ma pean sinna saama.

Paari nädala pärast oli otsustav hetk käes. Saime teada tulemused. Vaatamata rühmakaaslaste pessimismile, saime me edasi. Olin tohutult rõõmus. Jäi veel ainult kuu aega oodata, kuniks peo proovid algavad. Kuu möödus kiiresti. Ühel juunikuu hommikul istusin ma bussi ja asusin Tallinna poole sõitma, pea tulvil mõtetest, mis edasi saab, kuhu meid paigutatakse, kui palju ma uusi tuttavaid saan, mis tunne on tanstupeol olla. Kohale jõudes avastasime me, et meid on paigutatud kooli viiendale korrusele. Pidime oma raskeid kotte vedama viis korrust mööda treppe ülesse. Lõpuks asjad lahti pakkima ja seejärel kohe esimesse proovi jooksma. See oli paras adrenaliinisüst ning koduigatsus oli kui tuulega pühitud.

Esimene proov oli vast kõige keerulisem üldse, kuna kogu tants oli ümber tehtud, vaid põhielemendid olid samad. Ilm oli ilus ja kõrvalrühmad olid toredad. Esimesel päeval keegi eriti võõrastega suhelda ei julgenudki, rohkem hoiti oma rühmaga kokku. Proovid venisid sama pikaks kui lõunane toidujärjekord. Õnneks oli pood samas lähedal ning päris paljud otsustasid pigem poodi minna, kuigi melu ja kära, mis toidujärjekorras oli, on unustamatu. Kõik olid kärsitud, vihased, ja ettetrügijate vastu eriti õelad, samas olid söögitädid sõbralikud ja lahked. Õhtul, ma täpselt ei mäleta, aga ma arvan, et kaheksa ajal sai proov läbi. Jalad olid väsinud ja uni tikkus silma. Läksime ööbimiskohta, kus saime süüa. Kõigepealt jooksime mööda üht treppi üles viiendale korrusele, haarisme pesemisasjad ja jooksime mööda teist treppi keldrikorrusele pesema.

Esimesel õhtul eksisime veel koolimajas ära, kuid lõpuks leidsime õige koha üles. Pesemisjärjekord oli ka üpriski pikk, kuna terve koolimaja peale oli vaid üks duširuum. Lõpuks pestud, loivasime viiendale korrusele tagasi, võtsime talongi ja läksime sööma. Oli olnud väsitav päev, kuid egas tantsupeole magama tuldud. Võtsime asjad ja läskime mööda koolimaja uitama ja uusi tuttavaid leidma. Magama sai vast kella kahe ajal.

Enamik proove nägid samalaadsed välja, hommikul vara kohale, õhtul hilja väsinud jalgadega, kuid siiski rõõmsa meelega koju (hakkasime ööbimiskohta „koduks" nimetama), pesemisjärjekord, õhtusöögi järjekord, poekülastus, koolimaja peal uitamine ja lõpuks vastu ööd magama minemine. Teises ja kolmandas proovis tegime lähemat tutvust ka meie tantsuplatsinaabritega. Saime päris mitu head tuttavat.

Neljanda päeva hommikul toimus peaproov. Õhtul oli tantsupeo esimene etendus. Tol päeval ilmataat meid ilmaga ei õnnistanud. Puhus vinge tuul ning soojakraade oli üpriski vähe, kuid vaatamata sellele sai proov edukalt tehtud ning ülevalt tribüünilt vaadates tundus juba tavalistes riietes kogu vaatepilt hämmastavalt ilus. Teine proov tehti rahvariietega. Rahvariided seljas, oli ikka pisut uhkem tunne küll. Peaproovi ajaks oli ka ilm pisut paremaks läinud ning kõik sujus ladusalt.

Õhtul kell seitse oli esietendus. Tribüünid olid rahvast täis ja sisse tuli väike värin. Pidu algas Eesti kaardi joonistamisega. Järgnes proloog. Laul oli küll lõbusa meloodiaga, kuid sellele vaatamata tikkus ikka pisar silma. Vaadata neid tanstijaid, võimlejaid kogu rahvast. Kõik on vaeva näinud ja ülevalt tribüünilt oli kõik niii ilus, et siiamaani kui see pilt silme ette tuleb või kui uuesti, mitmekümnendat korda tanstupeo videosalvestust vaatad, tunned, kuidas see kõik uuesti ellu ärkab ja seest judinad üle käivad. Ja sa tunned, et kõik oleks nagu seisma jäänud, nagu sa ikka seisaksid seal paekivi ääre peal ja vaataksid alla seda tantsivat rahvahulka.Oli meie kord koguneda staadioniservale ja ülearu ruttu tuli hakata valsisammul õõtsuma ning tanstima „Soovide valssi", kõige kaunimat ja meeldejäävamat tantsu läbi aegade.

Tantsu lõpuks moodustasime tantsuplatsile päikese ning Maido Saar andis ühele rühmajuhile üle stipendiumi. Sel hetkel voolas mööda mu põske allapoole üks pisar, kuna kogu see jutt, millega too auhind üle anti oli nii liigutav, kuigi see polnud minu rühmajuht, tundsin ma siiski siirast rõõmu. Lahkusime tantsuplatsilt.

Taas tribüünide taga seistes vaatasin ma neid tanstijaid hoopis teise pilguga, ma teadsin, mida nad tunnevad, kuna ma olin seda just ise tundnud. Läbi oli saanud minu esimene tants minu esimesel tantsupeol. Mu jalad värisesid ja hing oli täitunud rõõmuga, ma olin siiralt õnnelik, et ma aasta alguses otsustasin tantsima minna. Tantsisime veel kaks tantsu „Nummerpolka" ja „ Jäljed". Tunne oli endiselt imeline. Etenduse lõputantsuks oli „Oige ja Vasemba", tantsisime seda oma rühmaga naerusuil ning tuju oli üleolev. Mitte miski ei oleks suutnud seda hetke rikkuda, vaid see, et laul sai läbi ja staadionilt tuli lahkuda. Saatsime ringile laineid, et tänada publikut.

Ööbimiskohta jõudes toimus kõik samamoodi, pesema, sööma, kuid seekord ei kippunud uni üldse tulema. Olime öösel kella neljani üleval ja rääkisime möödunud päevast. Olime maruväsinud, aga uni lihtsalt ei tahtnud tulla.

Hommikul oli varajane äratus, kuna teine etendus algas kell 11 ja kolmas etendus kell 16. Sellele järgnes veel laulukaare ees „Puu on puude kõrguse" proov. Tegus päev. Rahvast oli tribüünidel palju, tantsud tulid välja kaunilt ning etendused said tehtud. Lõpetamine oli taas kord üks kõige kurvematest hetkedest mu elus. Maido Saar luges lõpusõnad, mis jäid mõtteisse kõlama tükiks ajaks ning pärast „Oige ja Vasemba" tantsimist tuli taas kord lahkuda staadionilt, seekord teadmisega,et järgmisel päeval enam tagasi ei tule. Vaatasid veel viivuks tagasi ja... läbi ta oligi.
Järgmisel hommikul oli taas kord väga raske üles tõusta, kuna magama sai alles koiduehas ning ees ootas pikk rongkäik. Kohtusime ka teiste oma ringkonna lauljate ja tanstijatega, vahetasime muljeid ning asusime teele. Rõõmsad „Elagu!" hüüded tõstsid taas tuju ning samm muutus reipamaks.

Jõudsime laulukaare alla. Tunne oli meeliülendav, kõik inimesed plaksutasid ja hüüdsid meile järele, oli tunne, nagu ma oleksin mõni aukülaline. Kõndisime laulukaare eest läbi ning viskasime muru peale pikali. Kuulasime kõlavat laulupidu ning ma kahetsesin, et ma laulma ei läinud, kuna esimesed pool aastat olin ma käinud laulukooris ning repertuaar oli mul selge. Peagi saabus aeg meil tanstida oma viimne tants sellesuvistel pidudel.

Tõusime ning algas „ Puu on puude kõrgune". Lõpus jäime kõik taevasse vaatama ja südames oli nii suur rõõm, et selle rõõmuga oleks suutnud tervet maailma nakatada. Peod olid selleks korraks läbi, kuid elavad veel siiani minu südames edasi.

Sel aastal otsustasin ma liituda võimlemisrühmaga ning ka seekord öeldi meile jah sõna tanstupeole saamise suhtes. Ootan pidu suure huviga. Mõelda vaid, ainult kaks nädalat veel tanstupeo proovide alguseni.

Autor: Kadi Jõesalu