Hiinas omal käel

Mõni müüril pakutavatest suveniiridest. Foto: Teet Roosaar

23. mai: Sõidame 18 päevaks Hiina

Lendame koos abikaasaga täna õhtul Pekingisse. Oleme ära 23. maist 9. juunini, kavas on külastada Pekingit, Xiani, Shaolini kloostrit, Longmeni koopaid, Konfutsiuse sünnilinna Qufut, hiinlaste püha mäge Taishani ja üht Mingi dünastia aegset küla.

Jaanuari alguses pakkus KLM 6000 krooniga Tallinna-Pekingi-Tallinna lennukipileteid. Sellisele hinnale lihtsalt ei saanud reageerimata jätta.

Veebruaris teatas KLM, et mai algusest ta enam Tallinna ei sõida. Pärast kaks nädalat kestnud segadust vahetati meie piletid Finnairi omade vastu.

Et Hiina saatkond nõudis viisa saamiseks ööbimiste broneeringuid, leidsin Lonely Planeti ja Google'i abiga odavad öömajad ja sain neilt kinnituse, et oleme oodatud.

Pärnu Postimehe peatoimetaja Hannes Kuusma kirjutas saatkonna jaoks garantiikirja, milles lubati säilitada meie töökoht reisi ajal ja pärast seda. "Selline lubadus kehtib ainult Hiina Rahvavabariigi territooriumil," püüdis Hannes tänastes majandusoludes ebaharilikku, kuid saatkonna nõutavat lubadust pehmendada.

Viisad tegi Go Traveli Pärnu büroo, võttes 150 krooni passi kohta vahendustasu. Tööpäeviti passide Tallinna viimine ja nende äratoomine oleks kallim olnud.

Olen teinud reisikava, millest enam-vähem kinni pidada. Kui keegi soovib Hiinas tasuta ööbimisi broneerida, võiks kasutada www.chinahotels.org abi. Lennukigraafikud on www.ctrip.com, raudteegraafikud http://www.seat61.com/China.htm, hulk odavate hostelite linke.

Internetist leiab uskumatult palju infot. Kui üks reisibüroo kelkis, et nad annavad madalaima hinna garantii, vaatasin, et kõige odavam öömaja Xianis maksab nende kaudu ligi 1000 krooni. Andke andeks, minu jaoks on Google tunduvalt parem reisibüroo ja kahe voodiga hostelitoa leidsin 200 krooniga.

Lubaduste järgi peaks kõikides broneeritud hotellides ja hostelites tasuta Wifi ühendus olema ja seepärast võtame sülearvuti reisile kaasa. Hea vahepeal e-koolist vaadata, milliseid hindeid lapsed on saanud ja nendega MSNis suhelda.

Kas me ka Euroopa Liidu parlamendi valimistel osaleme, on muidugi kahtlane, ent kui vaadata http://www.valimind.eu, siis mine tea.

Rongipileteid meil ostetud pole, seega võib esialgne reisikava muutuda. Et öömaja eest pole me tagatisraha maksnud, pole sellest midagi.

Tallinna-Helsingi lennuk väljub õhtul kell 17.55, kell 20.10 alustame lendu Pekingisse ja peaksime seal olema kell 8.55. Kohalik aeg on meie omast viis tundi ees.

25. mai: Sõin Pekingis koeralihasuppi

Oleme Pekingisse jõudnud ja koeralihasuppki juba järele proovitud. Vaatamisväärsustega tutvumiseks oli eile juba liiga hilja, sest Helsingi-Pekingi lennuk hilines kaks ja pool tundi.

Hilinemise tõttu andis Finnair kaheksaeurosed toidutalongid, mille eest sai pitsalõigu, kohvi ja kahe peale ühe joogi. Korralik toidukord Vantaa lennujaamas maksnuks 15-20 eurot.

Lõpuks õhus, ei suutnud ma seitse ja pool tundi kestnud lennu jooksul kordagi uinuda. Eesolevalt ekraanilt võis vaadata filme, lennuki asukohta, ees- ja tagakaamerate pilti jpm, aga kõige enam tahtnuks siiski magada.

Pekingis tulid lennukisse fööni meenutava aparaaadiga ametnikud ja panid selle otsaette. Selliseid ja veidi teistmoodi kehatemperatuuri mõõtmisi oli enne maalepääsemist teisigi. Peale selle pidime tervishoiu- ja immigratsioonipaberi täitma.

Pagasi järele tuli lennujaamas rongiga sõita. Seal vahetasime ka raha ja otsisime üles raudteejaama bussi.

Pekingi ühistransport on odav. Ligi tund kestnud raudteejaama sõit maksis 16 jüaani, mis Eesti rahasse saamiseks tuleks korrutada 1,67ga. Edasi sõitsime paar peatust metrooga (2 jüaani pilet) ja läksime Qianmeni peatusest ööbimiskohta jala.

Ööbimiseks broneerisime 220 jüaani öö maksnud Leohosteli. Siin on kohvikus vaba internetiala, võimalus rongipileteid osta jms. Meie küll eile kolmapäeva õhtuks Xiani öörongile pileteid ei saanud, soovitati täna uuesti proovida.

Kell 15 (siinne aeg on viis tundi Eesti omast ees) oli juba liiga hilja Keelatud Linna minna, sest see pannakse kell 17 kinni. Jalutasime niisama Tiananmeni väljakul ja otsisime üles Donganmeni tänava ööturu.

Tiananmeni väljak on suur ja igav. Väljakul pole ühtegi pinki ega kohvikut, teenusepakkujatestki kohtasime ainult pildistada soovijaid. Oleks keegi kas või veepudelit müüa pakkunud!

See-eest Keelatud Linnast idas asuv Donganmeni tänava ööturg oli vägev. Paarisajameetrises reas pakuti müügilettide taga vardas küpsetatud lamba-, kana- ja sealiha, igasuguseid mereande, maiustusi jpm. Proovisime esmalt 5jüaanist lambaliha, siis 15jüaaniseid tiigerkrevette.

Ühes kohas oli müügil koeralihasupp. Kuigi naine keelas, sai seegi järele proovitud: liha meenutas neere jt subprodukte, vedelik oli aga mingi maitseaine tõttu nii vastik, et viskasin osa supist ära.

Veel maiustasime merekarpide ja banaanimaitseliste küpsetistega ning tulime ööbimiskohta magama. Vajusin nagu kott voodile ja ärkasin täna kell 8. Teil, muide, on kell sel ajal kolm öösel, kui ma neid ridu toksin.

25. mai 2. osa: Vaatasime Keelatud Linna ja Taevatemplit

Esmaspäevase päeva pühendasime vaatamisväärsustele. Hommikupoolik kulus Keelatud Linna läbimiseks, õhtul vaatasime Taevatemplit ja Pärliturgu.

Keelatud Linnas valitses enam kui 500 aasta jooksul 24 keisrit. See oli hiinlaste jaoks maailma keskpaik ja ülejäänud riigi hooned ehitati selle järgi.

Ajaloolise ülevaate saab näiteks Vikipeediast ja videoportaalist YouTube.

Kuigi reisijuhtides ähvardati, et sissepääsu ees on pikad järjekorrad, kulus meil piletite ostmiseks vaid paar minutit. Olime linnas oma viis tundi, vaadates nii Ülima kui Kestva Harmoonia hoonet, nii sise- kui välisõue ja paljusid nurgataguseid.

36kraadise palavusega on päris väsitav mööda keiserlikku pärandit trampida, seepärast olime õnnelikud, kui ühes kohas teed degusteerida pakuti. Poiss nägi kõvasti vaeva, näidates, et väikest tassi tuleb hoida esimese ja kolmanda sõrmega, ja tutvustades teejoomise kombeid. Hiljem selgus pingutamise põhjus: ostke rohkem kui 200 krooni maksvaid ca 100grammiseid teepurke.

See-eest on taksoga sõita väga odav. Kilomeeter maksab veidi üle kolme krooni, miinimumarve on 17 krooni.

Taevatempli kohta võib huviline vaadata 3D animatsiooni Youtube'st. Vikipeedia videoid siit.

Taevatempli pargis soovitatakse vaadata hiinlaste argitoimetusi. Kuulasime "Sepapoisse" mängivat vanameest, vaatasime peotantse harrastavaid tavakodanikke, uudistasime kohalikke kaardimänge. Lubatud kajamüür loodetud efekti ei andnud.

Kui keegi tahab teada, kui palju Hiinas toodetud riided tegelikult maksavad, külastagu pärli- või siiditurgu. Üle 167 krooni püksipaari eest maksta on patt ...

Homme läheme Hiina müürile. Mitte Badalingi, vaid Mutianysse, kuhu sõitmiseks on meil kaheksaks tunniks auto tellitud.

26. mai: Hiina müür on päris järsk

Teisipäev algas intsidendiga. Kaheksaks tunniks kaubeldud autojuht hakkas järjest poodidekülastusi välja pressima ja loobusime ta teenustest, astudes pärast paarisajameetrist sõitu autost välja.
Mõni meeter kõnnitud, pakkus juba üks tädi Hiina müüri ekskursiooni.

Seekord küll Badalingi Mutianyu asemel, aga me ei viitsinud enam seigelda. Tagantjärele selgus, et tegime õige valiku.

Olime hiinakeelses grupis ainsad välismaalased. Üks tüdruk andis juhiseid, mis kell bussi juures olla, ja nii saime ilusasti hakkama.
Ekskursioonijuhi hiinakeelne jutt läks küll kaduma, aga see-eest olid meil Berlitzi ja Dorling Kindersley eestikeelsed Pekingi reisijuhid kaasas.

Hiina müüril ronida oli päris kurnav. Olime Badalingi mingis sektoris, kust tee läheb läbi, inimeste muljed võivad sõltuvalt müüri asukohast olla erinevad.

Siin tuli igatahes paarsada meetrit kohati kuni 60kraadise nurga all ronida. Astmed olid kõrged ja erinevate vahedega ning meid hoiatati, et allaronimisel tuleb väga tähelepanelik olla. See ei takistanud mõnel hiinlasel lausa sülelapsega müürile tulla.

Peale Badalingi külastasime Mingi dünastia hauakambreid ja kahte nefriidipoodi. Erinevalt näiteks Egiptusest ostmisega peale ei käidud, hiinlased poodlesid, kuidas jõudsid. Hostelisse jõudes olime kaheksatunnisest ekskursioonist päris väsinud.

Meele tegid rõõmsaks ööbimiskoha lähedal pakutavad lambalihavardad (viis krooni tükk) ja pudelis ploomimahla avastamine. Söömisega siin probleeme pole: astu ainult uksest välja ja saad imemaitsvaid haruldusi. Vaatasime just, et võrdlemisi meie lähedal on üks väike ööturu sarnane koht.

27. mai: Külastasime kuulsaimat budistlikku templit väljaspool Tiibetit

Laama tempel ehk Yonghegong oli elamus. Ehitatud küll ühe printsi eluasemeks, kujunes see pärast 1744. aastat Tiibeti budismi (Gelukpa koolkonna) peamiseks keskuseks väljaspool Lhasat. Tänapäeval elab siin erinevatel andmetel 70-200 munka.

Templi kõige olulisemaks vaatamisväärsuseks peetakse 23meetrist valgest sandlipuust tehtud Buddha kuju, mille pea ulatub kolmanda korruseni. Meie kõrval venelastele ekskursiooni teinud giid rääkis, et ühekorruselisel hoonel tuli katus maha võtta ja kaks ülemist korrust hiljem peale ehitada.

Kujuni jõudmiseks tuli läbida neli palvesaali, millest igaühe ees palvetati. Viirukitega võis kummardada ainult väljas, muidu oleks lõhn varsti kõik palvesaalist välja ajanud. Väga omapärane kogemus.

Pärast tiibeti pühamut tutvusime Hiina kultuuripärandiga. Läheduses asuv Kong Fuzi tempel on suurim sellele filosoofile pühendatud pühamu väljaspool tema kodulinna Qufut. Meilgi on kavas Qufut külastada, iseasi, kuidas ronglipileteid muretseda õnnestub, et plaanitud graafikus püsida.

Pärast templeid läksime loomaaeda. Juba piletijärjekorras kohtasime uusi haruldusi: nelja eestlast. Tulid Helsingist algava British Airwaysi lennuga, mis maksis 4500 krooni. Praegu on tõesti odav maailmas rännata.

Loomaaia vaieldamatud lemmikud olid muidugi pandad, kellele oli ehitatud nii olümpiamängude kui Aasia mängude hoone. Olid ka lõvid, tiigrid, elevandid jne, kuid nendega võib Tallinna loomaaiaski tutvuda. Tallinna loomaaed on väga hea, Pekingi oma on küll suurem, aga loomad pole nii heades tingimustes.

Küll aga võiks loomaaeda tulla kas või ainult akvaariumi pärast. Juba internetiaadressilt www.bj-sea.com saab sellest mingi ülevaate, kuid suurim maismaal asuv akvaarium maailmas tasub igal juhul reisikavasse võtta. Delfiinide show, haide akvaarium, läbi suure akvaariumi viiv tunnel, palju eriskummalisi kalu, korallrifid. Iga sent ligi 200kroonisest piletihinnast oli kulutamist väärt.

Homme hommikul kolame hutongides ja sõidame õhtupoolikul rongiga 1200 km kaugusel asuvasse Xiani terrakotasõdureid vaatama. Edasi juba siis, kui need nähtud.

29. mai: Terrakotasõdurite juures oli rahvarohke

Oleme õnnelikult Xianis ja terrakotasõduridki juba ära vaadatud. Õhtul kavatseme minna moslemi kvartalisse midagi hamba alla võtma.

Neljapäev algas Pekingis Tagumiste järvede piirkonnas asuvate hutongide külastamisega. Hutongid on ajalooväärtuslikud kõrvaltänavad, seal asuvad siheyuanid ehk vanad hoovimajad. Mõlemad olid Mingi ja Qingi dünastia aegadel Pekingile iseloomulikud.

Külla meid keegi endale ei kutsunud, sestap piirdusime kõrvaltänavate elu-olu jälgimisega. Kel selle vastu huvi, võib Youtube'i otsingusõna "hutongid" sisestada, sealt sain minagi enne reisi algust neist ettekujutuse.

Kell 16.55 hakkasime rongiga Xiani sõitma. Teekond kestis oma 14 tundi, kuid oli mugavam kui Helsingi-Pekingi lennureis. Meil olid platskaardikohad, mis tähendas, et keskmistel lavatsitel oli võimalik suurem osa teest magada.

Hiinlased kasutavad päris palju pikemate otste tegemiseks ööronge. Nende rongid on tunduvalt puhtamad kui omal ajal Moskva rong, inimesed vastutulelikud, rongile minek võõrastele arusaadavaks tehtud. Kui Eestis oleks sellised rongid, võiksime uhkust tunda.

Hommikul leidsime kergesti üles öömajaks broneeritud Shuyuan International Youth Hosteli, mis asub lõunavärava juures. Raudteejaamast ei tulnud isegi taksot võtta, sealt sõitis otse hosteli juurde linnabuss - pilet maksis 1.70 krooni.

Parandasime prillipoes abikaasa prillid ära (klaas tuli välja ja see pandi tagasi tasuta) ning ostsime pühapäevaks Luoyangi rongipiletid. Seejärel sõitsime linnalähedase bussiga nr 306 otse terrakotasõdurite juurde.

Terrakotasõdurite armee leidmispaik oli rahvarohke. Inimesi oli isegi rohkem kui Keelatud Linnas, rääkimata Hiina müürist.

Muuseumis kulus oma kolm tundi. Väide, nagu ei tohiks kaevanditest pilti teha, ei vasta tõele, kõik klõpsutasid, kuidas jõudsid. Lõpus näidati panoraamkinos filmi.

30. mai: Puhkus Xianis

3,2 miljoni elanikuga Xian pole oluline üksnes selle lähedalt üles kaevatud terrakotasõdalaste armee pärast. Külastamist väärivad linnavall, kella- ja trummitorn, pagoodid, templid, linna lähedal asuvad 6000aastased Banpo küla varemed jt kohad.

Paratamatult peab valikuid tegema. Sõdalaste järel järgmiseks eelistuseks oli minu jaoks moslemi kvartal, mida eestlased varemgi reisifoorumis www.trip.ee on kiitnud. Siiditee alguspunktiks olevas Xianis on juba sajandeid suur moslemikogukond.

Võõrad saavad nii suurt mošeed imetleda kui tänavatoitu nautida. Sõime taas lambalihavardaid, kuhu erinevalt Pekingist iga varda otsa ainult üks lihariba pannakse. Tavaliselt võetakse neid 30, et mitme pealekorralik ports saada.

Maitsesime peale liha mingit taimetoitu, vaatasime tänaval nuudlite tegemist, proovisime kala. Ümberringi käis tohutu sigin-sagin, autod püüdsid jalakäijate vahelt läbi pressida, jalakäijad kaupmeeste ja sõidukite vahel laveerida.

Laupäeva hommik algas 14 km pikkuse 1370. aastast pärineva linnamüüri peal kõndimisega. sammusime lõunaväravast idaväravani. Paljud sõitsid 18 m laiuse müüri peal jalgrattaga. Müür ise on 12 meetrit kõrge - Xian oli Hiina pealinnaks pikemat aega kui Peking.

Järgmisena oli reisikavas taolistlik Kaheksa Surematu tempel.Kaheksa surematut olid Lao Tse kaaslased. Mõneti on taoistliku templi hoonete asetus ja kombed budistliku templiga sarnased. Külastajal tuleb läbida mitmeid üksteise taga asuvates hoonetes altareid, et peamise reliikviani jõuda.

Usklikud kummardasid iga altari ees põlvili kolm korda, mõni tegi püsti seistes peaga kummarduse. Templit teenivad mungad ei lasknud end külastajatest häirida ja lasid sealsamas kõrval supil hea maitsta. Edasi vaatasime trummitorni ja kavatseme õhtul taas moslemi kvartalisse minna.

Vahepeal tuli vaatamisväärsuste vahel jooksmisest väsimus peal ning kosutasime end värske arbuusi- papaiamahla ja väikese unega. Rullbiskviiti proovisime ka, see oli soolane.

1. juuni: Oo, Tallinn, Shaolin tervitab sind

Kui venelastel on mõnikord kohanime Tallinn kirjutamisega raskusi, siis hiinlastele ei valmista kopeerimine mingeid raskusi. Kujutate ette meie üllatust, kui Shaolini templi seinal oli algul paberist silt "To Tallinn"; ja hiljem näitas puidust viit Tallinna ühes ja Shaolini templit teises suunas.

Mis hiinlaste jaoks "Tallinn" on, jäigi mõistatuseks: igatahes on see templikompleksi mägedepoolses osas.

Oleme jõudnud Luoyangi, millest Shaolin on ligikaudu 80 kilomeetri kaugusel. Piirkonna teisteks vaatamisväärsusteks on UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Longmeni koopad, mida kavatseme külastada teisipäeval, ja Hiina budismi sünnipaigaks peetav Valge hobuse tempel ehk Baima Si.

Esmaspäev kulus Shaolini külastamiseks. Ostsime bussijaamast piletid ja istusime bussi, kuni see järsku seisma jäi ja keegi hiinlane suure bussi viis ainukest sõitjat väiksemasse bussi kutsus.

Hoiatuseks järgmistele: ärge minge turismibussi, see kolistab palju teisi vaatamisväärsusi läbi ja jõuab Shaolini kahe tunni asemel kuuega.

Turismibussis ootas meid Pekingist tuttav eestlane, Tallinna tehnikaülikooli magistrant Hando. Koos oli lõbusam ja ilmselt jätkame üheskoos hommegi.

Shaolin tekitas vastuolulisi tundeid. Ühest küljest munk, kes pärast nime ja riigi kirjapanekut ripatsi kaela paneb ja kümme jüaani selle eest küsib, teisalt oli kung fu etenduse tase tõesti vapustav.

Esinejad panid seistes jala kaela taha, purustasid nõelaga läbi klaasi õhupalli (klaasi tekkis ainult väike auk), painutasid kõriga odasid, lasid end odateravikel õhku tõsta jne.

Nägime ka sadu, et mitte öelda tuhandeid õpilasi, kes nii suurtel väljakutel kui nurgatagustes harjutasid. Pildistasin karkudel hüppajaid, kuni keelama tuldi.

Templikompleksi olulisemad osad on tempel ise, pagoodide mets, tuhande Buddha hall, koobas ja üle silla algavad mäed. Näha saab pooletunnist kung fu etendust, kus soovijaid lavale kutsutakse ja nende üle naerdakse.

Näiteks siis, kui nad ei oska kukerpalli teha või hundiratast visata. Enamik kung fu stiile on võrdlemisi akrobaatilised, kuid Bruce Lee poolt tuntuks tehtud wing tsuni saab õppida Pärnuski. Oskused tulevad aastatega ja nõuavad eluaegset pühendumist.

Shaolini templit on külastanud Vladimir Putin, kuninganna Elisabeth jpt kuulsusi. Tasus meilgi seda näha, kuigi Lonely Planet nimetab teda ülehinnatuks (sissepääs maksis 170 krooni) ja oma kuulsuse ohvriks.

2. juuni: Palavus tapab

Hiina on huvitav, kuid ühel hetkel hakkab mööda templeid käimisest kõrini saama. Eriti kui väljas on 35 kraadi, vaatamisväärsuse pilet maksab kuni 200 krooni ja rong järgmisesse sihtpunkti väljub alles kell 23.

Käisime teisipäeval UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Longmeni koopaid ja Hiina budismi sünnipaigaks peetavat Valge Hobuse templit vaatamas. Erinevalt esmaspäevast ei tulnud meil enam grupiekskursioone taluda: linnaliinibuss viis vaatamisväärsuse ukse ette.

Longmeni koopad rajati budistlike munkade poolt aastatel 500-700, pärast seda, kui Hiina pealinn Luoyangi toodi. Mungad uuristasid koobastesse rohkem kui 100 000 Buddha kuju, millest suurimad on kuni 17 meetri kõrgused.

Kui Lonely Planet ütleb Shaolini templi kohta, et see on ülehinnatud, siin minu arvates on ülehinnatud pigem Longmeni koopad. Küsida 200 krooni kujude, väikeste koobaste, templi jms vaatamise eest tundub liiast, eriti kui võrrelda neid näiteks India Khajuraho skulptuuridega. Läänekalda kujud on suuremad ja paremini säilinud, idakaldal jääb vaid turnimise rõõm. Samas: kõike eelnevat teades vaataks ma nad ära ikka.

Seevastu esimesel aastasajal rajatud Baima Si ehk Valge Hobuse tempel oli päris huvitav. Isegi mitte niivõrd altarite ja pühakujude, kuivõrd munkade argitoimetuste poolest. Kes silitas puud ja palvetas omaette, kes läks aeda harima. Ei mingit „anna rohkem raha" mentaliteeti nagu Shaolinis.

Registreerisime end Luoyang International Youth Hostelist välja ja ootame öist Qufu (Yanzhou) rongi. Küll nüüd kasutaks dušši, mis millegipärast oli toa ja rõdu vahele paigutatud ning matist klaasustega. Aga asi seegi, et ei pea enam lõõskava päikese käes olema.

3. juuni: Confutsiuse sünnilinnas

Oleme Confutsiuse sünnilinnas Qufus ja kõik kolm suure mõtlejaga seotud kohta - tempel, häärber ja perekonnarahula - on juba nähtud.
Võimas, kuigi jah, odav see lõbu just polnud.

Öö vastu kolmapäeva möödus Luoyangist Yanzhousse sõites. Seekord oli tegu läbisõitva rongiga, mis pealegi hiljaks jäi. Kuid alati leidub abivalmis inimesi, kes on valmis õiget ootesaali näitama või tablool olevaid hieroglüüfe seletama.

Öösel magasime lämbes vagunis kolmekorruselise platskaardi keskmistel lavatsitel. Et see oli kogu marsruudi üks keerukamaid otsi, olin õnneks hieroglüüfidega peatuste nimed ja kellaajad kaasa võtnud. Vaja läks, sest vagunisaatja oskas vaid hiina keelt ja kogu vagunis ei leidunud ühtegi inimest, kes veidigi inglise keelt oleks rääkinud.

Yanzhous teadsin, et raudteejaamast peaks minema buss 21 kilomeetri kaugusel asuvasse Qufusse. Minul näpp Lonely Planeti Qufu hieroglüüfi juures ja naisel näpp eesti-hiina vestlussõnastiku sõna „bussipeatus" all, asusime taksojuhtide piiramisrõngast läbi murdma.

Aega läks, aga buss õnnestus leida. Lõunas kuluvad need raamatud ja kehakeel hädasti ära, kas või näiteks raudteekassast Yanzhou-Pekingi pileteid ostes.

Qufus ootas meid Yani templi juures broneeritud Qufu International Youth Hosteli tuba. Oh, mõnus: kliimaseadmega ruum, dušš (mis sest, et poolteise meetri kõrgusel) ja laiad voodid, millele pikali visata. Õnneks lasti meid juba kella 10 paiku tuppa.

Lubatud Wifi ala siin küll pole, aga ilmselt saan sülearvuti juhtmega internetti ühendada. Kui mitte, pole täna pilte saata võimalik. Veidi ennast kogunud ja pesu pesnud, asusime Confutsiuse templit otsima. Enne veel imemaitsev magushapu sealiha riisiga ja olimegi kultuuriväärtuste vastuvõtmiseks valmis.

Confutsius elas aastatel 551-479 eKr. Pärast seda on tema suguvõsa erinevatelt valitsejatelt endale hulga privileege välja kaubelnud ja pikka aega ei õnnestunud Qufusse isegi raudteed ehitada (praegu peatuvad siin ainult üksikud rongid).

Confutsiuse templist enamik on hiljem ehitatud. Algsest templist on avatud ainult esikülg, maja külgedel ja taga käivad restaureerimistööd. Erinevalt teistest templitest olid territooriumile kaubitsejad lastud, kes oma pakkumistega majade vaatamist segasid. Tempel oli vaatamist väärt, ehkki enamik infost oli hiinakeelne ja ingliskeelsete turistidega pole eriti arvestatud.

Confutsiuse suguvõsa häärber on suurejooneline. Viidad juhatavad kohati lausa inimeselaiustest vahedest läbi ja järjest avastad uusi soppe. Et meil ekskursioonijuhti polnud, saime tutvuda ka nurgatagustega, mis kohati nägid välja nagu endise REVi territooriumil asuv Port Arturi parkla eelmisel suvel.

Confutsiuse kahe ruutkilomeetri suurune perekonnarahula asub vanalinnast veidi eemal. Taksoga kaheksa krooni eest kohale, niisama suure summa eest abimootoriga jalgrattarikšaga tagasi. Üllatas, et surnuaia sissepääsu ääristas pikk kaubitsejate rivi.

Confutsiuse hauatähise leidmine polnud kerge, sest osa kohtades sildid puudusid. Kes siiakanti satub: otsige politseijaoskonna lähedalt. Päris paljud hauatähise juures olnud hiinlased laskusid selle ees põlvili.

5. juuni: Oleme taas Pekingis

Sõitsime Confutsiuse sünnilinnast Qufust otse Pekingisse. Algul oli kavas ka selle lähedal asuval Tai Shanil ära käia, kuid leidsime, et sellises palavuses oleks liialt kurnav mäetippe vallutada.

Kui kellelgi on taoismi pühapaiga külastamise kogemuste vastu huvi, usutlege Pärnu Reisibüroo omanikku Eha Juhansood, kes seal ära käis. Kohtasime Ehat Pekingis rongist tulles.

Meie reis hakkab tasapisi ühele poole saama ja teisipäeva õhtuks oleme loodetavasti kodus. Enne veel tahaks natuke kirjeldada reisiteatmikke, kohalikega suhtlemist, transporti ja ööbimistingimusi.

Pekingis liikudes kasutame Dorling Kindersley „Top 10 Peking" ja Berlitzi Pekingi taskuteatmikku. Esimeses on Pekingi metrookaart ja juurdepääsuvõimalused koos hindadega, teises vaatamisväärsuste põhjalikum kirjeldus koos hieroglüüfiga. Viimast on vaja taksojuhile näidata, kui kuhugi minna tahate.

Hiina pealinna kõige paremad liikumisviisid on metroo + takso. Metroopilet maksab 2, takso kilomeeter 2 või 3 jüaani. Miinimumhind taksoga sõites on Pekingis 10 ja provitsis 5 jüaani. Jüaani kurss on seotud dollariga ja on praegu ligikaudu 1,7 krooni.

Pekingist väljaspool oli asendamatu Lonely Planet koos Berlitzi Eesti-Hiina vestmikuga. Lonely Planetis on koha kirjeldus koos kaardiga, vaatamisväärsused, ööbimiskohad ja transpordivõimalused.

Enne kui kuhugi takso tellite, tasub vaadata, ega Lonely Planetis ole sinna sõiduks liinibussi soovitatud. Linnabussi piletid maksid Xianis ja Luoyangis 1 või 1,5 jüaani, selle raha eest võis oma paarikümne kilomeetri kaugusele sõita.

Reisiteatmikes toodud vaatamisväärsuste hinnad on mõnikord vananenud. Üks rongijaamas kohatud noormees rääkis, et näiteks Longmeni koobaste külastus maksis eelmisel aastal 80, nüüd aga juba 120 jüaani.

Reisisime väljaspool Pekingit rongidega. Esimese pileti ostsime Pekingi hosteli vahendusel, ülejäänud raudteejaama kassast otse. Mul olid internetist hieroglüüfidega raudteegraafikud välja prinditud ja nendel vajalikele kohtadele näpuga näidates sai täitsa hakkama. Tõsi, mõnikord tuli kannatlikult üht ja sama selgitada, üks kord kirjutas hotelli inglise keelt valdav töötaja üles võimalused, mida esimese variandi äralangemisel soovime.

Hiina ametnikud ja tavakodanikud on väga vastutulelikud. Nähes turisti midagi otsimas, peatus sageli mõni inglise keelt oskav inimene ja pakkus abi. Seevastu teenusepakkujatest tasub enamasti hoiduda, kui te täpselt ei tea, mida tahate.

Hiina rongid on puhtad ja väljuvad enamasti õigel ajal. Sõitsime ühel korral kõrgete seljatugedega istmetel, kahel korral platskaardi keskmistel lavatsitel ja ühel korral kupees. Viimane, öö läbi sõit, maksis ligi 250 jüaani inimese kohta ehk ligikaudu Pekingi hostelitoa hinna, kuid tingimused olid väga luksuslikud. Vaguni väljakäigus oli isegi puust prill-laud!

Ööbimiseks olime broneerinud hostelid. Pekingis maksid need 220, provintsis 110-120 jüaani. Kõik hostelitoad asusid väga heas asukohas (vaatamisväärsuste või raudteejaama lähedal) ning olid puhtad ja korralikud. Mõnes kohas võis küll kraan logiseda või käterätik puududa, aga kõikjal olid kliimaseade, soe vesi, televiisor ja tualettruum toas sees. Samuti oli igas kohas internet. Proovige Pärnus saada suvel 200 krooni eest kahele inimesele tuba, Hiinas on see võimalik.

6. juuni: Mao on suurem kui Lenin

Ööbime lühikese jalutuskäigu kaugusel Tiananmeni väljakust. Sestap olnuks patt vaatamata jätta, kas väljaku turvameetmeid on ikka 1989. aasta meeleavalduse aastapäevaga seoses tugevdatud.

On küll. Väljak oli politseinikke ja sõjaväelasi täis nagu kirjuid koeri. Politseinikepaare seisis iga laternaposti all, sõjaväelased ja politseinikud patrullisid iga paarikümne meetri järel.

Kõige omapärasemad olid sõdurid, kes kindlaid jooni pidi marssisid. Nende teed ei tohtinud takistada, seetõttu ootasime marssivat soldatit nagu rongi, mis piki rööpaid mööduma pidi.

Kui poolteist nädalat tagasi väljakul käisime, ei tahtnud keegi passe näha. Väljaku sissepääsude, nii nagu ka metroojaamade ees on turvaväravad, kus kotid läbi valgustatakse.

Seekord vaadati passis viisat ja kästi kott avada. Meil fotoaparaate kaasas ei olnud, ent väljakul ringi jalutades võis päris pikki objektiive näha. Ühtegi kaamerat ei märganud, kuid fotoaparaadi ja telefoniga oli võimalik filmida.

Arvan, et kui väljakul mõni intsident oleks toimunud, oleks välisturistidel kästud fotoaparaadid ette näidata ja osa pilte ära kustutatud. Selle vastu oleks aidanud mälukaardi salaja äravahetamine.

Aga väljakul ei toimunud midagi huvitavat, kuigi oli reede õhtu ja rahvast tavapärasest rohkem jalutamas. Osa inimesi istus poolkaares ümber riigilipu, ent ma ei oska oletada, kas see oli tavapärane või mõni vaikiva protesti vorm.

Keset väljakut on hiiglaslik Mao Zedongi mausoleum. Silt ütles, et Maod saab vaadata teisipäevast pühapäevani 8-12, kuid pass tuleb kaasa võtta ning fotoaparaadid ja kotid koju jätta.

Läksimegi laupäeva hommikul suurt mõrvarit kaema. Järjekord oli hiigelpikk, tuhandeid inimesi, kuid liikus kiiresti. Järjekorra lõpust kuni mausoleumist väljumiseni kulus 40 minutit.

Marssisime viie kaupa reas. Abikaasa oli passi hotelli unustanud, kuid politseinik ütles, et sellest pole midagi. Minu passi heideti kiire pilk, kuid viisat ei otsitud. Hiinlased pidid küll kõik oma ID-kaardi ette näitama.

Turvakontroll, lillede ostmise võimalus ja trepist üles. Esmalt sattusime suurde, Mao kujuga saali, kus järjekord kahte lehte löödi. Kuju ette sai kinniselt territooriumilt ostetud valgeid krüsanteeme panna, neid oli seal juba terve autokoormatäis.

Mao austajad kummardasid kuju ette lilli pannes sügavalt, ent lillede viijate arv ei ulatunud isegi kümnendikuni.

Lihtsalt pidi vait olema, mütsi maha võtma ja edasi kõndima.

Järgmises ruumis oli Mao balsameeritud surnukeha. Reisijuhi järgi asub see kristallkirstus, mis vahepeal külmutuskambrist välja tõstetakse.

Mina ei tea, kas see oli laip või kuju. Nägu oli valgustatud, keha Leninist pikem. Lenin; see on üks teine mõrvar, kelle surnukeha Moskvas Kremli ees näidatakse. Minu mälestused tema laibast pärinevad kooliajast, mis oli üle 25 aasta tagasi.

Mao laiba taga, paarkümmend meetrit surnukehast paiknesid suveniiridega kaubitsejad. Keiserlikku ja kommunistlikku pärandit oli kohati püütud ühendada, enamik mälestusesemetest olid igavad vidinad.

7. juuni: Pekingi hotpot tasub proovimist

Käisime pühapäeval Suvepalees ja sõime õhtul hotpoti. Vastavalt ajakirjandusreeglitele alustan tähtsamast.
Hotpot on populaarne põhiroog, mille mongolid Hiina pealinna tõid.

Seltskond istub väikese lauale asetatava katla ümber, milles keeb puljong ja kuhu igaüks keetmiseks lihatükke, juurvilju ja nuudleid asetab. Lõpuks torgatakse keedetud tükk kastmesse ja pistetakse suhu.

Millegipärast oli mul ettekujutus, et hotpot on väikeses savipotis roog, ja seetõttu oli tellimisega hulk sehkendamist. Aga kelner oli kannatlik ja näitas kõik ette.
Keetsime õhukesi loomalihaviile ja seeni, kastes need sojakastmesse. Väga mõnus, et aga kogustega ei osanud arvestada, jäi kõht veidi tühjaks.

Ostsime hiljem tänavalt neli lambalihavarrast, mis maksid Eesti rahas 17 krooni. Kõik neli kokku, mitte üks.

Suvepaleese sõitsime linnabussiga. Vaatasime "Lonely Planetist" ja "Top 10 Pekingist", millised bussid sinna lähevad, ainult peatuste leidmisega oli natuke tegu.

Läksime pisut alla poolteise tunni metroo ja bussiga, tagasi tulime poolteist tundi ainult bussiga.

Reisifoorumis www.trip.ee on eestlased kurtnud, et nad ei saa Pekingi bussiliiklusele pihta. Tõsi, peatustes on sihtkohad hieroglüüfides, aga kui vajalikku bussinumbrit teada ja konduktorile sihtkoht ette näidata, pole häda midagi. Konduktorid on väga vastutulelikud ja hoiatavad varakult, millal on õige aeg maha minna.

Suvepalee on mäel ja järve ümbruses asuv hoonete kompleks, kuhu keiser koos õukonnaga mõneks ajaks Keelatud Linnast kolis. Eriti armastas seda keisrinna Cixi, kes Hiina laevastiku uuendamiseks ette nähtud raha eest marmorpaadi ehitas. Tema nahka see Hiina keisrivõim läkski.

Suvepalee territoorium on suur ja seal kulus ligi viis tundi. Kahju neist, kes peavad ekskursioonijuhi sabas selliseid kohti läbi jooksma.

9. juuni: Asume koduteele

Tõuseme teisipäeva hommikul vara ja asume koduteele. Eestis on teisipäevast päeva ainult tund aega olnud, kui hosteliuksest välja astume.

Mine tea, kas lastaksegi ära. Töölised kaevasid paar päeva tagasi hosteli ukseesise üles ja nüüd on suurem osa tänava asemel kraav. Selle kraavi ääres elatakse, müüakse, pakutakse süüa jms. Ega sellepärast siis äri seisku, kui meetri kaugusel kopp müttab.

Tervisekaitse- ja tööohutusametnikud saaks Hiinas kiiresti infarkti. Töötsoonist piiratakse ainult hädavajalik, baktereid tapab tuli. Kuigi restoranide ja kaupluste külastajad koperdavad üle kraavi pandud laudade, ei pane keegi uksi kinni.

Töölised sebivad nagu sipelgad: varahommikust hiliste õhtutundideni. Ka laupäeval ja pühapäeval rabatakse tööd teha.

Neil päevadel, mil vihma tuleb, paneme jalgade ümber kilekotid. Hiina töölised ja politseinikud kannavad keepe, enamik inimestest hoiab pea kohal vihmavarju.

Tööliste kõrval on Hiina sümboliks lapsed. Neile pööratakse alati tähelepanu ja enamasti on nad süles, mitte vankris.

Mähkmeid siinses kliimas ei tunta, lastel on auk pükstesse lõigatud. Kui häda peab tulema, las ta siis tuleb. Oma viga, kui ei märka ja pihta saad.

Kel lapsi ei ole, on endale koera muretsenud. Pekingis on üllatavalt palju rihma otsas koeri, mõni jalutab ilma rihmata perenaisest eemal. Koerte eest hoolitsetakse ja kellegi ei tuleks pähegi oma lemmik nahka panna.

Seevastu hulkuvaid koeri on väga vähe, kasse pole üldse kohanud.

Kui keegi lähemal ajal Pekingisse satub, jalutage piki uut jalakäijate tänavat Quinmenist lõuna poole. Väga müstiline tunne: algul on tänava ääres moodsad ärid, mis varsti täieliku tühjusega asenduvad. Tänav sai enne valmis kui poed sisse kolisid.

Hiina väärib külastamist.

11. juuni: Kodu, kallis kodu

Kojusõit kujunes oodatust lihtsamaks. Uurides hosteli valvelauast, mis kell Pekingi raudteejaamast lennujaama bussid sõidavad, selgus, et lennujaama on võimalik ka metrooga minna. Ja meie, lollid, olime tulles bussi kasutanud, sest just nii soovitati hosteli koduleheküljel.

Enamik turiste huvitavaid kohti asub Pekingi metroo teise ringliini ääres. Sealt ümber istudes kulub kümmekond minutit ja 25 jüaani, et lennujaama jõuda. Buss sõidab lennujaamast raudteejaama ligi tunni.

Pekingi lennujaam on kommunistliku riigi visiitkaart. Lõhnastatud ja istumispaberitega väljakäigud, tagasihoidlike müüjatega firmakauplused, puhtus, mugavus ja suurejoonelisus. Tasuta internetiühendust pole, samuti võimalust mobiili laadida.

Sõit Pekingist Helsingisse kestis kaheksa tundi. Et Hiina aeg on meie omast viis tundi ees, jääb mulje, nagu läheks ajas vaid kolm tundi edasi.

Toll meie vastu huvi ei tundnud. Pagasisse antud kiletatud seljakotid olid küll veidi räsida saanud, kuid kõik oli alles. Ainsa veidrusena jäi meelde see, et Helsingi lennujaama turvateenistus otsustas millegipärast Pekingi lennukist võetud veepudeli konfiskeerida, kuigi meil oli jätkulend.

Muide, tasuta internetiühendust ei pakuta ka Helsingi lennujaama selles osas, kust Tallinna lennukid väljuvad. Kui Hiina sõitsime, oli see Pekingi lennu terminalis olemas.

Tallinnas oli harjumatu siinsete hindadega kohaneda. Bussijaama kohvikus küsiti 18 krooni pooleliitrise kokapudeli eest. Naise tuttav rääkis jälle, et siin on kõik väga odav: tema maksnud Kopenhaageni lennujaamas burgeri eest ligi kakssada krooni.

Meie Hiina-sõidu kulud olid inimese kohta ligi 15 000 krooni. 6000 maksid Tallinna-Pekingi-Tallinna lennukipiletid, 800 viisa. Veidi üle 8000 kulus kohapeal, peamiselt majutusele (Pekingis 350, väljaspool 200-250 kr öö), transpordile (1200 km rongisõit 500 kr) ja vaatamisväärsustele (kuni 200 kr pilet).

Kui te natuke mõtlete, siis see on nädalase Kreeka-reisi hind. Valik, kas minna reisibüroosse või osta Lonely Planet, tuleb langetada endal.