Kõige eredamalt on meelde jäänud ikka see osalemise poolest esimene päris suur laulupidu (järjekorranumbriga 21), aasta oli 1990, õppisin teises klassis. Esinesin Tartu II Keskkooli (praegune Miina Härma Gümnaasium) mudilaskooriga. Päris rahvariideid tollal meie koolis nii pisikesed ei kandnud, kuid ilusad mustad punase lillega seelikud olid küll. Palusin ema, et võiksin seda seelikut ka igapäevaselt linna peal jalutamiseks kanda. Mõistagi mul seda teha ei lastud ning sisimas oli siiski suureks sooviks olla juba lastekoori uhkete rahvariiete jaoks piisavalt vana.
Rahvariided tähistavad paljude koorilauljate jaoks ühte täiuslikku laulupidu, pisikese plika esimene laulupeole minek on kui sissejuhatus tulevastele pidudele, kus rahvariidekotikesse kaob kurgukommide kõrval juba ka pisike süütu häälepalsam.
Eriliseks pean seda, et olen musitseerinud Tallinna laulukaare all koos Gustav Ernesaksaga! Ei mäleta, et oleksin veel kunagi tulevikus tundnud sellist üleloomulikku uhkusetunnet, mida tollal. Pisarad voolasid, hinges oli tähtis, suursugune tunne. Sain laulda juba põnnist saadik armsaid laule nii kõvasti, kui vähegi suutsin. Mäletan, et Ernesaks oli päris range, kuid mulle see sobis, sest niikuinii olid kõik laulud peas ja armsad. Olin vajadusel valmis harjutama tunde, soovisin, et kõikidel oleks repertuaar sama selge kui mul, ihkasin Ernesaksa meele järele olla.
Ma olin väike laps, aga Gustav Ernesaks oli ennast juba siis, eluajal, niivõrd heas mõttes laulurahva hingede külge pookinud, et isegi väikene inimene sai aru, mis toimub. Sel dirigendil olid käed, mis sulatasid isamaaliste laulude esitamise tarbeks kõikide lauljate südamed, terav pilk, mis rääkis sõnatult. Antud oli erakordne võimalus laulda sellise koorijuhi taktikepi all, tollal tundus, et see mälestus tuleb salvestada erilisse kohta mälusopis. Praegu mälestusi värskendades mõistan, et olin üks õnnelik laululaps, sest kord jäi Ernesaksale üldjuhina viimaseks korraks.
Koorilaulul on minu jaoks eriline roll, õnneseenena olen pärit perest, kus laulupeotraditsioon on aastakümnete taha ulatuv. Tuntumad isamaalised viisijupid olid ausalt öeldes selged juba enne kooli ning mingil salapärasel põhjusel (usun, et oma jälje jätsid rahulikud meloodiad ja sügavamõttelised sõnad) meeldisid "Sind surmani" ja "Mu isamaa on minu arm" lapsele rohkem kui nt "Rongisõit" või "Mutionu pidu". Siiamaani on kodumaa-hingusega meloodiad suured-suured lemmikud.
Minu laulupidude maratoni finaal saabus aastal 2004. Maailma armsaimaks kooriks pean neidudekoor Kurekella, kus laulsin hinge põledes 7 ilusat aastat. Kalleimaks-professionaalseimaks dirigendiks pean Kurekella dirigenti härra Lennart Jõelat.
Autor: Kristel Kull
/nginx/o/2009/06/14/193986t1h8823.jpg)