Tõnis Lukas 1988. aastast: „Muinsuskaitsepäevad üllatasid nii korraldajaid kui KBG-d“

Tõnis Lukas. Foto: Kristjan Teedema

Tõnis Lukas oli 1988. aastal Rõngu kooli õpetaja ning lõi aktiivselt kaasa muinsuskaitseliikumises. Isegi nõnda aktiivselt, et temast legendaarsete Tartu Muinsuskaitsepäevade üks peakorraldaja sai.

Kui te muinsuskaitsepäevade programmi paika panite, kas juurdlesite ka, et mida me selles ajahetkes tohime ja mida mitte?

Tegemist oli ju väga mahuka ettevõtmisega - 60 erinevat sündmust, lisaks kümmekond näitust. See, mida me muinsuskaitse all ette kujutasime, selle sinna kavasse ka panime. Saime teha praktiliselt kõike, mida soovisime. Muinsuskaitseklubisid, kes kaasa lõid, oli palju, igaüks sai ülesandeks üritusi välja pakkuda ja neid ka korraldada. Sündmuste žanrid olid väga mitmekesised - kontserdid, etendused, ekskursioonid, seltsiõhtud, erinevad loengud jne. Loengusaalid olid pidevalt rahvast täis – 400-700 inimest. Võib öelda, et avalik tellimus sellise ürituse järele oli väga suur, need teemad huvitasid inimesi. Sisuliselt oli tegemist festivaliga, mida võib ehk võrrelda praeguse Viljandi Folgiga. Piiratud ruumis, nagu Tartu linn on, liigub korraga tuhandeid inimesi ja seda mitu päeva järjest. Ja nii nagu folgil - üks üritus lõppeb, rahvas liigub teisele edasi, paljud külastavad kõiki ettevõtmisi. Võib tõesti öelda, et kõik auditooriumid, kontserdid ja etendused täideti pilgeni.

Kuidas need tuhanded inimesed kohale saadi?

Muinsuskaitse liikumine oli nii suur, et info levis klubide kaudu. Teine osa inimesi olid noored, mina ise juhtisin noortetoimkonda ja ürituse turvarühmad olid ju kõik noortetoimkonna liikmed. Lisaks märkas linnarahvas, et suured asjad on teoksil. Üritusi toimus kõikjal ja kavasid jagati ka. See oli ju õppeaasta keskel ja huvitavate üritustega haakus rahvamass iseenesest. Nii massiliselt osavõttu me muidugi ei osanud planeerida, aga me ei jäänud sellega ka jänni.

Kas te korraldajatena kedagi/midagi kartsite ka?

Ütleme nii, et meil oli linnavõimuga konstruktiivne suhe, kuna see oli nii mastaapne üritus, siis ega me ei plaaninud seda salaja teha. Ruumid ja platsid olid broneeritud, liiklus suletud. Sellist tunnet, et me peame kedagi kartma, ei olnud. Nö omade inimeste koondumine, heas mõttes massipsühhoos, mis tekkis, see avas ka nende inimeste jaoks, kes enne pelgasid, uued võimalused. Sest osavõtjate seas oli ju ka vanemaid inimesi, kes nõukogude võimu repressioone olid reaalselt tunda saanud ja kes võib-olla oleksid tulemata jäänud, kui nad oleksid teadnud, et nende kõrval heisatakse sinimustvalge lipp. Aga kui rahvas oli koos, siis me integreerisime selle sütitava alge sinna sisse ja see kõik tundus juba loomulik. Sinimustvalge värvikombinatsiooni väljatoomine tundus täiesti orgaaniline, seda tervitati aplausiga. Järgmisel päeval oli  lippe juba rohkem väljas - õlg-õla tunne andis julgust ka neile, kes muidu oleksid ehk peljanud. Aga minule ja kindlasti ka teistel organiseerijatel polnud ärevuseks põhjust. Olime 80-ndate alguses igasuguseid asju näinud. Kaasa arvatud ülekuulamised. Pahandusi ürituste organiseerimise pärast oli mul ennegi olnud. Kui sa aastal 83 olid asju teinud ja selle eest nüpeldada saanud, siis 88 olid võimalused juba niivõrd avardunud, et see kõik ei tundunud enam isegi erutav.

Nii et mingit luuret teie järel ei teostatud?

Aeg iseenesest oli ju ikkagi veel nõukogude. Gorbatšovi muutmispoliitika oli parteiladvikus tekitanud küll teatud elevust, aga kodanike jaoks toimis nõukogude võim repressiivaparaadina täitsa selgelt. Aga eesti seltsimehed püüdsid laveerida, sest nad said aru, et vanade jõumeetoditega peale minnes võib plahvatus olla veel suurem. Loomulikult oli muinsuskaitsepäevade korraldamine KGB valvsa pilgu all. Nii nagu meile oli selle ürituse juures üllatusi, nii oli neid ka KGB-le – näiteks osavõtjate arv, aga ka rahva vaimustus. Ekskursioonist Raadile võttis osa ju tuhandeid inimesi - see oli rongkäik, mis takistas liiklust ja KGB-le selge ohumärk. Väljendit, et üritus väljus kontrolli alt, kasutati korduvalt. Raadil oli ju sõjaväeosa ja soldatid olid toimuva pärast ärevil. Mina läksin varem kohale, pinda sondeerima ja mulle öeldi ikka konkreetselt „stoi, streljat pudu“. Aga Dudajev, kes sõjaväeosa juhtis, andis hiljem käsu mitte tulistada. Kui rongkäik suundus tagasi kesklinna poole, siis püüti seda rajalt maha võtta hirmus, et inimesed lähevad raekoja platisile ja hakkavad midagi nõudma. Rongkäigu peas marssis Indrek Tarand, kellele ujuti kõrvale ja püüti hirmutada. Aga me mängisime nõukogude võimu ikkagi üle. Ei vajunud see rongkäik sossdi laiali. Kaarsilla juures pidas Tarand veel sütitava kõne, lehvitas lippu ja teatas, et rongkäik on läbi. See lõppes mõjuvõimsalt.

Muinsuskaitsepäevade raames nõuti nii Jaani kiriku kui mitmete monumentide taastamist - kas nende nõudmiste elluviimisega sai ka kohe algust teha?

Selge visioon selle kohta, mis peab muutuma, oli tõesti seotud monumentidega. Nendest teadis ju tegelikult piiratud ring inimesi, avalikku teavet palju polnud. Tartus olid olnud Kalevipoja, Gustav Adolfi, Villem Reimani monumendid, mille nõukogude võim oli hävitanud. Kogunemised toimusid nende monumentide asupaikade juures ja ajaloolased rääkisid, mis seal enne oli. Kui me sellel kevadel tähistasime 25 aasta möödumist muinsuskaitsepäevadest, siis saime tõdeda, et need nõudmised on täidetud. Raadi vabaks ja Jaani kirik korda olid ka nõudmised, mis nüüdseks ellu läinud.

Mis sai muinsuskaitsepäevadest edasi?

Traditsioon ei katkenud, aga eks kulminatsioon oli muidugi Tartus. Väikseid kogunemisi toimus veel, aga siis läks juba muinsuste muinsuse, ehk Eesti Vabariigi taastamiseks ja fookus nihkus mujale. Nõudmised muutusid selgelt poliitilisteks. Kulminatsiooni hetkel oli muinsuskaitse üldrahvalik ettevõtmine, ilma milleta ei oleks ka Eesti vabanemist sellisel kujul toimunud. Tõeliselt laia kandepinna andis asjale ju Eesti kodanike komitee, mis baseerus muinsuskaitse seltsi struktuuril.

Millist tähtsust ja tähendust omistate öölaulupidudele tänasel päeval?

See on õige, et me kasutame nende märgiliste tähtpäevade tähistamisel võimalust tõmmata tähelepanu tollastele sündmustele. See loogika, kuidas me vabaks saime ja mis selleni viis, ei tohiks meelest ära minna. Vaimsust peab meenutama, kui vaimsus kaob, kaob ka pidulikkuse moment ja argitoimetuste keskel hakkab mingi osa inimestest mõtlema, et oi kui raske on elu ja nõudma, et kõik oleks ette kantud ja ette antud. See moraal, et rahva panus liigutab suuri asju ja iseenesest ei tule midagi, ei tohiks meelest minna. Ja läbi rahvakogunemiste on seda kõige lihtsam ja parem teha. Viis aastat tagasi oli meeleolu seal pimedas öös päris ülev. Ja ma olen kuulnud, et see kõnetas paljusid inimesi. Märk on see, kui me suudame panna inimesed kaasa laulma. Laulupeod ei saa muutuda atraktsiooniks turistidele, et tulge vaadake, mis meie viie aasta tagant teeme. See saab toimida ainult siis, kui meil endil on selleks sisemine vajadus. Kui tuleme kokku, siis hakkame laulma ja ongi nii! Peab olema ühine repertuaar ja selle repertuaari hoidmine on võtmeküsimus. Sellised suured kogunemised ongi nagu harjutamise koht. Kolm või neli esimest lugu osad inimesed veel ei laula, aga viienda loo juures hakkavad ikkagi. Ilma nende kontsertideta, kus saab kaasa laulda, me hääbuksime. Ja selleks tuleb neid korraldada, et kõik saaksid leida endas selle julguse, et näe, ma dušši all muidu ei laula, aga koos selle artistiga ja nende tuhandete inimestega laulan mina ka, sellise äratundmise hetke pakkumine on meie kohus.