Rohkem armastust. Rohkem sõda?

Hirmutav, kui selleks, et mäletada, et on olemas selline asi nagu hoolimine, tuleb vaadata ulme-actionfilmi, mille peategelaseks on masin.

FOTO: Internet

Käisin laupäeval vaatamas filmi «Terminaator: Lunastus» ja olin ühteaegu hämmelduses ja masenduses.

Hämmelduses, et hoolimata mäekõrgustest eelarvamustest oli tegu fantastiliselt hea filmiga ja masenduses, et siinpool suurt lompi ei küüni enamik kultuurseid üllitisi isegi välismaise «labase

action

i» tasemeni.


Kõigepealt - laitmatu tehniline pool. Kes ütles, et action peab olema kole? Ei peagi. Õnneks on kunstnikud sellest samuti aru saanud. «Terminaator» oli üks ilusamaid filme, mida ma olen viimasel ajal näinud. Fantastilise rohekashallika, ruumilist mõõdet lisava valgustuse, pisimateisse detailidesse küündiva juuspeene viimistluse ja hoolikalt valitud näitlejatega, kes panid vaatajate valuläve proovile.

Teiseks: imelised kadreeringud. Operaatoritöö on täiuslik siis, kui filmi iga kaadri võiks printida välja ja riputada seinale. Selle filmi puhul seda võib.

Kolmandaks: tempo. Tempo, tempo, tempo, see kõigi loovisikute kirstunael, mille käes hävineb lõputul hulgal teoseid. Kui pinget ei hoita, kaob tähelepanu ära. Kui tähelepanu kaob ära, kaob vaataja. Me oleme võimelised vaatama ainult energeetiliselt laetud teoseid, kus iga sekund on täidetud infoga, mis hoiab me meeled kütkes. Siin hoiab.

Ja eelkõige sisu. Väga head on sellised filmid, kus ei jookse piiri hea ja halva vahel. Sõda on üks kõige ilmsemaid näiteid sellisest olukorrast - kõik on halvad. Kõik tapavad, purustavad, saboteerivad ja üritavad iga hinnaga ellu jääda. Ometi suudavad isegi sellises olukorras mõned inimesed jääda inimeseks.

Viimasel ajal on mul tekkinud tunne, et kõige paremad filmid ja raamatud räägivad armastusest. Nagu siingi - armastusest oma kodu, armastusest inimeste, armastusest elu vastu. Ja hullumeelsest, pimedast usust, et ühel heal päeval on vabadus siiski veel võimalik. Seda siin, kõrvetatud, sodi alla mattunud, üheksainsaks suureks sõjatandriks muutunud planeedil, kus iga samm võib tuua surma; nälginud, muserdatud ja meeleheitel inimeste kõrval, kes on kaotanud kõik peale lootuse.

Muidugi olen ma romantik. Aga vahel ma siiski mõtlen, mis saaks siis, kui tegelikult oleks olemas veel mõni selline inimene, kes päriselt ohverdaks kõik selle nimel, et teisi päästa. Kas või üksainuke selline inimene? Kes ei muretseks ainult oma naha, oma ninaesise, oma mina upitamise pärast. Kes raatsiks anda oma südame, rääkimata sõrmest...

Hirmutav, kui selleks, et mäletada, et on olemas selline asi nagu hoolimine, tuleb vaadata ulme-actionfilmi, mille peategelaseks on masin.

www.birkrohelend.ee/blogi

Tagasi üles