Minu lugu: kuidas ma laulu- ja tantsupeol käisin

Pildil on möödunudsuvine koolinoorte laulu- ja tantsupidu. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Olen esinejana käinud mitmel laulupeol ja mitmel tantsupeol. Oleks ülekohtune neid erinevaid pidusid siin mitte mainida. Seepärast teen läbilõike kõikidest pidudest, mis on mul tänaseni meeles. Muidugi ei meenu kõik detailid, kuid üksikud seigad on meeles, nagu oleks need juhtunud alles eile.

Minu päris esimene suurem laulupidu oli kohalik rajooni laulupäev Rakveres 1961. Lõpetasin siis Simuna kooli I klassi ja laulsin mudilaskooris. Laulud õpetas meile selgeks muusikaõpetaja Kaeval. Pidu oli minu mälestuste järgi 1. juunil ja üks laul selle peo mudilaskooride repertuaarist algas sõnadega: «Õieküünlais kastan, puu all puhkab suvi...» Tõepoolest mäletan tollel päeval kastaneid õitsemas ja need kaunid puud on tänase päevani mulle ühed lemmikud.

Esimene sõit suurele laulupeole Tallinnas jääb aastasse 1965. Laulsin siis Tamsalu Keskkooli lastekooris ja olin selleks ajaks lõpetanud V klassi. Umbes sama vanad või pisut vanemad olid teised meie koori lauljad. Dirigendiks oli lauluõpetaja Aksel Kuus, kes oli väga omamoodi mees, kohati pisut boheemlaslik, kuid lapsed armastasid teda väga ja ta tuli suurepäraselt üksi toime selle umbes 30-pealise mürsikute kambaga. Keegi kusagil ära ei kadunud ja rumalusi ei teinud. Kui mitte pidada rumaluseks seda, et poisid võistlesid selle peale, kes jõuab rohkem jäätist süüa.

See oli küll täiskasvanute laulupidu, kuid lapsi oli peol palju. Proovidele sõideti varakult. Suurele peole viis meid rong, mida rahvas «rohuussikeseks» kutsus. Need olid sellised rohelist värvi ja toodetud Ungaris. Laulupeo ajaks pandi käima erirongid.

Tallinnas liikusime põhiliselt trammi ja trolliga ning käisime loomulikult ka jalgsi. Elasime ühes Mustamäe koolimajas võimlemissaali põrandal mattidel, poisid ja tüdrukud koos. Mingeid sigadusi ega rumalusi keegi ei teinud ka seal, kus olime koos teiste laulupeolistega teistest koolidest.
Hommiku- ja õhtusöögi valmistasid meile selle kooli kokad, mille saali põrandal oli meie ajutine elupaik, lõunat söödi laululava taga. Tantsutare (mis kahjuks on tänaseks maha põlenud) ja peaväravast laulukaare poole suunduva tee vahel olid pikad lauad ja pingid, mille kõrval podisesid suured välikatlad ja kuhu sai siis lõunatama minna.

Ühekordseid toidunõusid siis ei olnud, suppi söödi alumiiniumlusikatega plekkaussidest. Igaüks sai kausitäie juurviljasuppi, mis oma maitseomadustelt terve laulupeo vältel ühelgi päeval ei erinenud ja iga kord oleks tahtnud laulda seda naljalaulu: «Tsuskame tädile kas või poolvägisi, tema paneb supi sisse sibulaid». Ristisimegi selle supi sibulasupiks, sest tundus, et seda juurvilja oli nõukaajal ilmselt kõige enam saadaval. Minul jäi alati pool supist alles, sest mul oli kombeks kõik sibulataolised elemendid toidust välja sorteerida. Sellel olid omad objektiivsed põhjused ja jätsin sibulad taldrikusse veel isegi pärast seda, kui olin juba ülikooli lõpetanud. Praegu ma juba söön sibulaid.

Ägedat kauplemist toidu ja meenetega tollel ajal lauluväljakul ei toimunud. Küll oli aga üks laulupidude eripära see, et tohutud virnad murelikastidega olid lohutuseks neile, kellele sibulasupp ei maitsenud. Loomulikult eeldas murelite kättesaamine väga kannatlikku meelt. Vabalt saada oli jäätis. Kuna kõikidel laulupidudel, kus ma põhikooli õpilasena käisin, oli alati soe ja päikeseline ilm, siis oli jäätisel ikka hea minek ja ega «sabadki» hirmpikad polnud.

Meie koori kogunemiskoht laululava taga oli alati üks ja sama: seal kus lauluväljakule viiv tee jaguneb kaarekujuliselt vasemaks ja paremaks haruks ja kust rongkäik suundus vasemale, et tuletorni poolsest väravast laululava ette sisse marssida. Selle tee hargnemise vasakpoolses nurgas kasvas muruplatsil kenake kasepuu, mille alla sai kuumuse eest varju minna või ka väsinult murule istuda või koguni pikali heita. Kui olen lauluväljakul olnud kui pealtvaataja, siis kogunemiskohaks sõpradele-tuttavatele on ikka jäänud seesama kasepuu ja seda on kokku juba rohkem kui 40 aastat.

Tolle aja lapsed olid suhteliselt iseseisvad ja viiendas klassis endale riideid õmmelda polnud mingi kunst. Mäletan, et õmblesin ise sinises toonis sitsikleidi, millele panin peale sinise krae valge pitsiga. Sellega käisin proovidel. Ühel hommikul proovi ajal nähes meie ees istuvate tüdrukute tagumiku all ajalehte «Molodjož Estonij», ütles üks meie koori tüdrukutest: «Näe, Maie ja Helve, teie näod on ajalehes. Tundsin fotol olevast 4 näost enese ära oma sinise kraega sitsikleidi järgi.

Tegime ruttu «džeindži», st andsime oma eestikeelsed ajalehed vastu. Neil vene tüdrukutel oli ju ükspuha, mida tagumiku alla panna. See ajaleht oli mul veel kaua alles, milles avaldatud foto pildistas teleobjektiiviga fotograaf suvalisest kohast hiigelkooris. Praeguseks on kahjuks see ajaleht «eluvõitluses» kaotsi läinud.

Esinemiskleidid olid rahvusmotiividega stiliseeritud käisteta õhukesest villasest telliskivivärvi riidest, mille püstkrae serva, esiõmblust, alaserva ja küljeõmblusi kaunistas mustast villasest lõngast punutud näpunöör ja mille paigaldamine käis Mulgi kuue motiivide alusel. Pilukujuline kinnis suleti rinnal väikese sõlega. Kleidi õmblemisel kasutasin küll professionaalse õmbleja abi, kuid näpunööri punusin ise ja peale õmblesin samuti ise. Siinkohal meenutan tänutundega oma kunagisi käsitööõpetajaid Linda Karingut ja Irene Kaldmat.

Järgmine laulupidu oli koolinoorte laulupidu. Mastaapidelt muidugi väiksem kuid meeldejääv ikkagi. „Elukoht" oli endist viisi Mustamäel, ehkki teises koolis, toitlustamises suurt vahet ei olnud, ikka sama maitsega sibulasupp, millest minul alati pool järele jäi.

Sellel peol oli esinemas mitmeid välismaa lastekoore. Mäletan, et meie dirigent valis välja mõned koori liikmed, kes said tasuta kontserdipääsme Sakala tänavas asuvasse poliitharidusmajja. Olin üks õnnelikest, kes kontserdile sai. Ei oskagi öelda, mille alusel dirigent valiku tegi, kuid mäletan, et need, kes kontserdile ei pääsenud, said mingi alternatiivse meelelahutuse. Tõenäoliselt arvestas ta siiski soove, kuhu keegi minna tahtis. Esinesid kaks lastekoori, üks Saksamaalt, teine Ungarist. Panime väga imeks, et nii sakslastel kui ungarlastel olid mitmel üsna väikesel tüdrukul kõrvas kuldsed, põhiliselt punases toonis kividega kõrvarõngad. Meil sellised asjad lubatud ei olnud. Ei mäleta küll, kumb koor laulis eesti keeles, kuid elevust publiku hulgas tekitas see palju, kui järsku hakkas kostma: «Toa teeks ma endal tamme alla, linnud laulaks seal mul vara, hilja...»

Kõige sügavamalt meelde ja südamesse on loomulikult jäänud laulupidude sajandaks juubeliks korraldatud pidu. Avati laulupeo mälestuskivi ning käisime kõik seda vaatamas. Meie koor oli rahvariietes. Rahvast oli palju ja oli tunda ka natuke iseolemise ja isetegemise hõngu, spontaansust ja ehk julgustki. Olles äsja lõpetanud põhikooli, tundsime ennast juba peaaegu täiskasvanuna. Olme oli parem oma asukohalt - ööbisime Gonsiori (tollel ajal Lomonossovi) tänava koolimajas ja käisime lauluväljakule jalgsi. Üks harjutus oli meil koguni Kadrioru staadionil, kus harjutasime kokku puhkpilliorkestriga Raimund Kulli marssi «Kodumaa».

Mäletan, kui laulsime juubelilaulupeo ühendkooris, mis ei tahtnud kuidagi lavale ja laulukaare esisele platsile ära mahtuda, Gustav Ernesaksa laulupidude hümniks saanud isamaa-laulu. See hetk oli nii ülev, et silmad olid pisarais ja külmad judinad jooksid üle selja. Publik seisis püsti ja laulis kaasa. Kui laulupeotuli juba kustunud oli, ei tahtnud keegi lavalt ära minna, hinges soov:«Oh kaunis hetk, sa viibi veel!»

Tolle aja repertuaar jagunes kaheks: «sundmenüü» teemal «Innustab me laule, meeli mõtteid Lenini partei» ja see osa laule, mida rahvas laulukaare all tahtis laulda ja publik tahtis kuulata ja mida me tänapäeval nimetame isamaalisteks lauludeks. Ei mäleta täpselt, millise peo juurde millised laulud kuulusid, kuid mainin seda osa repertuaarist, mida lauljad heameelega laulsid. Ega see, mis punane oli ja parteid puudutas, kellelegi eriti meelde jäänudki, mulle küll vähemalt mitte. «Laste laulupeolt» (nii kutsus rahvas koolinoorte laulupidu) on meeles Karl August Hermanni «Lauljate teretus». Kindlasti oli üks vahvaid teoseid laste laulupeol ette kantud Arvo Pärdi neljaosaline kantaat «Meie aed» lastekooridele ja sümfooniaorkestrile. Laulsime seda suure lustiga ja mul on selle sõnad tänaseni meeles. «Sundmenüüs» oli tegelikult ka üks ilus laul - Dmitri Kabalevski «Hällilaul».

Isamaalistest lauludest ei saa muidugi mainimata jätta Mihkel Lüdigi «Koitu» ilma milleta ükski laulupeo tuli põlema ei lähe ja laulupidu alata ei saa. Veel tuleb meelde Raimund Kulli ülipika eelmänguga marss «Kodumaa», Friedrich Saebelmanni «Kaunimad laulud», Mart Saare «Leelo», aga ka põhjanaabritele ja meilegi märgilise tähendusega Jean Sibeliuse sümfooniline poeem «Finlandia», mida enesestmõistetavalt laulsime soome keeles. Eriline koht minu südames on muidugi Tuudur Vettiku laulul «Su põhjamaa päikese kullast».

Suurel peol juhatas lastekoore Heino Kaljuste, kes oli kõikide tolle aja tüdrukute ebajumal. Ega ta ei pahandanud küll meiega kunagi erinevalt näiteks Gustav Ernesaksast, kes proovidel üsna kuri oli. Hästi lauljasõbralikud dirigendid vastukaaluks laulutaadile olid Arvo Rattasepp, Jüri Variste ja Kuno Areng. Nad oskasid väga hästi lauljaid motiveerida. Kurjana tundus tollel ajal ka Tuudur Vettik. Kui aga tema laul väga ilusasti välja tuli, oli ta nagu ümber sündinud. Alles aastakümneid hiljem sain teada, et oma üht ilusamat laulu laulis ta loomavagunis, mis teda Siberi poole sõidutas. Saan aru, kui raske tal oli, kibedus hinges, oma Põhjamaa-laulu juhatada laulupeol kõrvuti «Lenini parteiga».

Mida «Lenini partei» veel tegi? Saatis laste poolt armastatud lauluõpetaja mingisse ühismajandisse partorgiks! Tamsalu kool jäi ilma heast muusikaõpetajast, keda lapsed armastasid. Mina aga läksin keskkooli Rakveresse, et alustada süvendatult keeleõpinguid ja hakata laulmise asemel tantsima. Oleksin kindlasti edasi laulnud, polnud aga koori, kuhu minna. Kuigi pioneerieast väljas, hakkasin tantsima Rakvere pioneeride maja (ka noorte huvikeskust «Kullo» nimetati kunagi pioneeride majaks, õigemini paleeks) naisrühmas. Rühma sattusin juhuslikult, kui klassikaaslased andsid teada, et neil on üks tantsija puudu. Meie juhendaja oli Leonide Viires ja tema juhatuse ja õpetuse all sattusin kahel korral tantsupeole, üks neist jällegi «suurte pidu» ja teine «laste pidu».

Teisel peol tegelikult olime juba segarühm, sest eelmine pioneerimaja segarühm lõpetas kooli ja läks laiali. Kahju oli ilusaid Muhu rahvarõivaid lattu seisma jätta. Leonide Viires ütles: «Tooge poisid ja teeme ära». Küll tegime oma kooli poistele «silmi ja kõrvu ja muid nägusid», kuid nõusse saime vaid ühe lõpuklassi poisi ja ühe seitsmenda klassi poisi Rakvere I põhikoolist (tollel ajal nimetati seda I 8-klassiliseks kooliks e. Barbaruse tänava kooliks). Ülejäänud poisid «hankisime» vene koolist. Proua Viires ütles selle peale: «Olen karudki tantsima pannud, küllap saame ka nende poistega hakkama.»
Tantsijad teatavasti peavad natuke kauem kokku harjutama kui lauljad, sest nende liikumine on aeganõudvam, et mustrid kaunilt klappima saaks.

Nii kujunes tantsijate pealinnas viibimine pisut pikemaks kui see oli lauljatel. Naisrühmana esinesime «suurte tantsupeol», millest mulle eriti meeldis tantsutaat Ullo Toomi loodud uus tants «Hõi». Suursugune oli muidugi Anna Raudkatsi «Tuljak», kus loomulikult peategelaseks segarühmad, kuid ka naised-neiud ja koolilapsed «keksisid» Kalevi staadioni (tollel ajal komsomoli nimeline staadion, oh olid ikka nimetused) jooksurajal kaasa.
Meenub veel üks kaudselt tantsupeoga seonduv seik enne teist tantsupidu. Vaja oli ära tuua Tallinnast Tondilt Kunstitoodete Kombinaadist (praegune «Ars») pioneerimaja lasterühmale õmmeldud Pühalepa riided. Proua Viirese palvel asusime klassiõde Karmeniga hommikul Rakverest bussiga teele. Kusagil lõuna paiku oli meie kandam pakitud kaheks suureks jõupaberist pakiks, mille sikutasime trammi peale ja istutasime oma pakid trammiistmele jäädes ise nende kõrvale seisma. Sellise väärtusliku kandami paigutamine märtsikuiselt porisele trammi põrandale oli mõeldamatu.

Järgmisest peatusest Paide poe juures tuli trammi keskealine naisterahvas, kes nõudis kategooriliselt vene keeles, et me tema jaoks istme vabastaksime. Vastasin talle „ne budu". Siis läks alles tõeline kisa lahti ja ta lubas miilitsa kutsuda. Ise Karmeniga mõtlesime, et kutsugu. Me pole korda rikkunud ja ükski reisijateveo eeskiri ei ütle, et ma ei tohi oma pagasit trammiistmel sõidutada. Ise vargsi lootsime, et kui tuleb miilits, siis palume ennast koos kandamiga bussijaama sõidutada.
Teisele tantsupeole „maandusime" otse keskkooli lõpupeolt. Teised rühmad sõitsid juba eelmisel õhtul ära, kuid meie segarühm oli jälle peret heitmas. Päeval saime kooli lõputunnistuse, õhtul oli pidu. Siis kiirustasime vahepeal koju, et asjad pakkida ning minna Rakvere Vallimäele päikesetõusu tervitama. Nii oli koolilõpetajatel kombeks.

Hommikul kella seitsme ajal viis koolibuss meid eraldi Tallinna. Viisime oma kompsud ja rahvariided ööbimiskohta Mustjõe koolimajas Paldiski maanteel ja kohe tõi buss meid harjutusväljakule praeguse rahandusministeeriumi tagusel maa-alal. Praegust ministeeriumihoonet polnud veel ehitatudki ja Pärnu maanteel sõitvad trammid paistsid meile väljakule otse kätte. Kui vähegi võimalik, võtsime horisontaalasendi, proovil aga mingit viilimist ei olnud. Harjutust viisid läbi Niina ja Alfred Raadik, kes olid ka segarühmade üldjuhid.

Minul muidugi vedas, minu partner oli rühma pesamuna, mina abiturient, tema seitsmenda klassi poiss eestikeelsest koolist. Mul tekkis temaga eriliselt soe sõbrasuhe tema väikese kõnedefekti tõttu. Olles erutatud ta mõnikord kogeles. Enamasti ma taipasin, mida ta öelda tahab ja kui ma tema eest kas mõne üksiku sõna või ka lause ära ütlesin, kõneles ta pikka aega soravalt. Väga tore poiss oli, mingu tal ikka hästi. Olin juba kooli lõpetanud, see viimane kontsert tähendas ka hüvastijättu meie vahel. Ei jäänud õrnusedki vahetamata ja initsiatiiv tuli just tema poolt, kui me staadionilt lahkusime. Selle toreda poisi suudlus ja kallistused on mul tänaseni meeles.

Siis tuli suur auk minu esineja-karjääris. Ei tea, miks ma rumala peaga ei läinud end ülikooli naiskoori pakkuma. Tantsuansamblisse küll proovisin, kuid neiud said sisse sisuliselt siis, kui noormehe kaasa võtsid. Naiskoori kutsuti laulma personaalsete kutsetega, kuid mina ju märkisin enda huvialaks rahvatantsu ja seepärast jäin ka kutsest ilma. Ise ei julgenud ka ennast koori pakkuma minna, mis oli muidugi viga, nagu hiljem selgus.

Siit algas minu laulupidude külastamine pealtvaatajana. Vahele jäi vaid üks laulupidu, kus ma radikuliidi tõttu vaevu korteris liikuda suutsin. Minu väike korter oli aga laulupeolistest tulvil. Kohal olid nii sugulased kui sõbrad, kes ei elanud Tallinnas. Tõusin hommikul varakult üles, et oma puhas valge pluus laulupeole minekuks ära triikida. Pistikut seina pannes see saatuslik nõksatus käis ja selg oli korraga tulist valu täis. Seda laulupidu vaatasin koos oma koeraga televiisorist.

Nüüd olen taas esinejate ridades ja ootan põnevusega järjekordset juubelilaulupidu. Mul oli austav ülesanne ära tuua Otepäält meie koori lipp, mille president kinkis kõikidele laulu- ja tantsupeol esinevatele kollektiividele Eesti lipu 125.aastapäeval. Laulan praegu naiskooris „Ex Tempore". Otepääl oli pühalikult ilus "vaatamata rahele" (fragment sõnadest Urmas Sisaski "Ood armastusele"), mis tuli just siis, kui ma lipuväljakul meie lipu kätte sain. Terve päeva sadas hoogudena ja viimane sahmakas tuli kaela, kui läksime kirikusse. Kirikust välja tulles säras aga päike ja säras nii kontserdi eel kui kogu kontserdi aja.

Lippudega seltskond laulis laval olnud kooridega kaasa, igaüks oma häälepartiid, kõrvuti sopranid ja bassid, tenorid ja aldid, kõik läbisegi. Niipalju kui publikut oli, olevat nemadki televisioonist nähtu põhjal samuti kaasa laulnud.

Praegu laulupeol laulda on kindlasti midagi muud kui aastakümneid tagasi, kuid kõik, kes tegelevad oma hobiga, laulavad või tantsivad, on kinnitanud nagu ühest suust minu mõtet: olla laulupeol esineja rollis on hoopis midagi muud kui olla pealtvaataja. Laulupidu on kindlasti suurem pidu neile, kes laulavad ja tantsivad.

Autor: Helve Breiberg