Ivar Must toodab muusikat Aafrikasse ja Venemaale

Ivar Must Foto: EAÜ

Produtsent ja helilooja Ivar Must, kelle pika loometöö värvikamakss verstapostiks on kahtlemata esimese mustanahalise laulja viimine Eurovisiooni võiduni ning läbi kogu Eurovisiooni ajaloo punktisummalt teise koha väärilise laulu kirjutamine, ei usu juba ammu, et Eestist võiks maailma vallutama tõusta meie oma ABBA, mis rajaks rootslaste eeskujul teed Eesti muusikatööstuse laiemale tuntusele, vahendab Eesti Autorite Ühing.

Just seepärast töötabki Must, kes võiks vabalt ära elada oma ca 150 muusikapala autoritasudest, endiselt varahommikust hilisõhtuni selle nimel, et oma stuudio ekspordimüügi mahtu kasvatada. Kui täna on tema kundedest 40% piiri tagant, siis poleks laulusepal midagi ka selle vastu, et välismaale tehtav töö lausa 90% tema tööajast võtaks. Makstakse rohkem, ollakse professionaalsemad ja emotsionaalsemad, ütleb ta.

Ilma erihariduseta Must sattus muusika juurde juhuslikult. 14-aastaselt. Ja see on olnud tänini ta ainus leib. Kui mitte arvestada paarikuist ajalehtede sorteerimist ajakirjandusmajas mitme aastakümne eest. Muusikaga on sidunud ka kaks tema kolmes lapsest: Georg Otsa kooli lõpetanud poeg tegutseb DJ-na, noorem tütar õpib Tallinna Muusikakeskkoolis klaverit.

Must, kes sõidab oma Põhja-Politseiprefektuuri vastas asuvasse stuudiosse igapäevaselt mitmekümne kilomeetri kaugusel looduserüpes asuvast Kernu kodust, on üks tunnustatumaid Eesti laulukirjutajad, kes teinud lähedast koostööd enamuse meie kohalike staaridega. Anne Veskist ja Jaak Joalast alustades ning Tanel Padariga lõpetades. Ometigi möönab ta, et suure usu Eesti muusikute ülemaailmsesse edusse on ta peaaegu kaotanud. Kuid põhjustena toob ta välja mitte „loodusliku materjali puudumise“, vaid sootuks teised argumendid

 

Esiteks, investorite puudus.

Ivar Must räägib pikalt ja põhjalikult, kuidas käib muusikaäri tänapäeval ja sellest, kuidas nad Jaak Joalaga mõne aasta eest Moskvas kunagisi suhteid ülessoojendamas käies tegelikkusega kokku põrkasid.

„See aeg, mil Venemaal imetleti balti aktsenti ja diile sai teha õllepudeli taha, on ammu läbi,“ räägib ta. „Nüüd maksab vaid raha, laula siis kas eesti, vene, inglise või heebrea keeles.“  Must ütleb lakooniliselt, et ilma tõsise investorita, kel oleks soovi panustada vähemasti miljon eurot, pole mingit edu vähemasti idapool loota.

„Sissesaamise summa ühele artistile on pool miljonit eurot, selle eest saab ühe hiti, plaadi ja ühe klipi, mida siis keerutama hakata. Ühes suures üle-Venemaalises raadios maksab A-listis sinu loo mängimine täiendavalt 60 000 eur kuus. Kui tahad mõnelt tuntud vene luuletajalt sõnad tellida, pead arvestama vähemasti 7000 eurose väljaminekuga.“

On arusaadav, et sellist raha Eesti muusikatööstuses, kus kogu plaat tehakse valmis 300 euroga ja müüakse seda 100 tükki, täna ei keerle. Aga võiks ju, viskab Must kondi Eesti rikkurite kapsaaeda.

Teise põhjusena, miks ta meie pop-muusika suurde edusse ei usu, nimetab vanameister Must meie lauljate endi liiga väikest ambitsioonikust ja sellest tulenevat liig kerglast suhtumist oma töösse. „Kõigi nende aastate jooksul pole ma stuudios näinud mitte ühtki Eesti lauljat, kellel oleks sõnad täielikult peas,“ lausub ta. See viitab suhtumisele, sest kui sõnad pole peas, on väga raske edasi anda laulu sõnumit ja jõudu.  

Nii raha puudus kui ka pealiskaudne suhtumine tähendavad praktikas seda, et kui läänes tehakse ühte plaati kuni aasta aega, siis Eestis püütakse see kõik paari nädalasse mahutada. Tulemuseks on palju järeleandmisi helikvaliteedis.

„Meie inimesed ei oska seda ehk eristada, kuid läänes, kus inimesed on harjunud juba põlvkondade kaupa hea muusikaga, saadakse vigadest ja kiirustamisest kohe aru,“ arutleb Must. „Mu naabritel on komme igal aastal sünnipäev pidades panna peale ja valjult mängitada ühte 10 aastat tagasi minu tehtud Mati Nuude plaati: kuulan seda ja avastan iga kord ühe rohkem helivigu, mida saanuks tegelikult välistada, kui oleks plaadi tegemiseks rohkem aeg olnud. Päris piinlik on.“

 

Must räägib, et eksivad need, kes arvavad, et läänes on kergem läbi lüüa kui idas.

Näitena räägib ta loo, kuidas tal õnnestus ükskord aastate eest tänu Eri Klasi abile ja eestkostele jõuda välja Warner Brosi Soome juhi kabinetti, et oma plaati tutvustada. Warneri bossi laud oli täis lademes erinevad demoplaate, mida inimesed heas lootuses kuulamiseks olid saatnud. Et teha ruumi kohvile ja konjakile, võttis boss välja prügikasti ja tõmbas ühe liigutusega pool lauda demosid sinna sisse. „See on puhas sitt,“ kostus  tema üllatunud pilgu peale. Pärast kabinetist lahkumist võis Must vähemasti selles kindel olla, kuhu tema muusika laualt edasi rändab.

Paari hea erandina, kes meie popmuusika lootuskiiri veel üleval aiatavad hoida, nimetab Must Kerli Kõivu ja Evert Sundjat. Ta kiidab Kerli Kõivu, kes on suutnud paljude kadetsejate kiuste jõuda välja Ameerika edetabelitesse ja kes ei elata ennast mitte rikka mehe varudest, vaid iseenda muusikast.

Samuti on Must uhke Drogonsite tähelennu üle. „Kui ma juba kümme aastat tagasi küsisin Evertilt, et miks ta midagi ei tee, kostis Evert: ma ootan. Ja tõesti, ta jõudis oma aja ära oodata,“ kiidab Must. „Dragonsite edule on andnud tiivad see, et nende muusikud on kõik õppinud läänes ja on saanud nuusutada, kuidas see bisnis töötab. Ja et nad on suutnud hoiduda Paide-Türi-Rapla ringil tuuritamisest.“

Kuigi Eesti muusika eksport on veel hetkel varjusurmas, on Ivaril endal on tööd rohkem kui küllaga, millest pea pool tuleb sisse Venemaalt. On ta ju veel oma vana nimega (Igor Tsõganov) juba 1983. aastast Venemaa autoriteühingu liige.

Suuremad tellimused said hoo sisse paari aasta eest Jaltas toimunud rahvusvahelisel festivalil käies. Vene kliendid, kellest mitmed tänased suured tegijad Venemaa estraadis, hindavad Mustalt muusika tellimisel ennekõike seda, et temaga saab asju ajada heas vene keeles, kuid Euroopa kvaliteediga. „Mul oleks hea meel, kui vene kliente oleks veelgi rohkem,“ õhkab ta. Klientide nimesid ta konfidentsiaalsusele viidetes nimetada ei taha.

Seesama Jalta festival tõi Ivar Mustale ka ühe hoopis kummalisema kogemuse. Nimelt sai ta seal tuttavaks Keenia muusikutega, kellega hiljem Facebookis aktiivselt edasi suheldi ja lõpuks tellimuslugudeni välja jõuti. Kirjutaski Must šokolaadipoistele paar head lugu, mis jõudsid ka välja hitiseisusesse kohalikes Aafrika raadiotes.

Temperamentse muusika arranžeerimine Mustale meeldib, sest on ta ju ka ise kaugel eestlaslikust vaoshoitusest. Vaatamata suurele edule, lõppes aga Aafrika eksport üsna kiiresti, sest pärast kuulsuse saabumist avasid sealsed muusikud väikese SPA ja juuksurisalongi, kustutasid Musta näoraamatu sõbralistist ja haihtusid ilma teenuse eest tasumata. Kuidas sa ikka neilt 20 000 km kaugusele raha nõutama sõidad.

 

Kuid Must ei kurvasta sugugi. Ta töötab ikka edasi.

„Viimasel kuul pole mul olnud ühtki vaba päeva, kell 6 hommikul ärkan ja ka nädalavahetused on läinud samas rütmis,“ lausub ta. Just-just on ta leidnud ka noore imelise lauluhäälega Eesti neiu, kelle ta mõne aasta eest ise välja praakis ja muusika asemel õpingutega tegeleda soovitas.

Nüüd, pärast kooli lõppu, oli neiu tema stuudios tagasi. „Mul jäi suu lahti, kui ma ta häält kuulsin,“ lausub Must. Neiu nime jätab ta targu esialgu enda teada, et peagi avalikkust üllatada. „Küll te tast veel kuulete.“