«Tuhud olid kestnud juba mõnda aega, kui ühel hetkel märkas ämmaemand midagi kahtlast,» pajatab Lenna. «Sekundiga oli palat sebimist täis ja Robert vaatas toimuvat abitult pealt ega saanud millestki aru.»
«See oli nagu «Chicago Hope»,» kinnitab ka Robert, «meil mõlemal oli paras šokk. Et mis nüüd saab? Mul võttis junni jahedaks muidugi.»
Seitse-kaheksa minutit hiljem oli juba kõik läbi ning värske ilmakodanik tõmbas esimest korda elus kopsud õhku täis.
«Kui keisrilõike narkoosi alt tulin, olin täiesti paanikas,» meenutab Lenna, «ma ei saanud ju midagi aru. Pisarad olid silmas ja ulgusin. Siis kuulsin lapse nuttu ja nägin uduselt, et Robi seisab teispool tuba, titt süles. Mind veeretati voodiga sinna ja arstid ütlesid: «Palju õnne, palju õnne! Taipasin, et vist on kõik hästi.»