Toomas Lunge: „Mul oli sinimustvalge lipp kogu aeg olemas“

Muusik Toomas Lunge mootorpurjekaga "Äge" Emajõel. Foto: LAURI KULPSOO/PM/SCANPIX BALTICS

Toomas Lunge sai tartlasena osa nii 1988. aasta muinsuskaitse- kui levimuusikapäevadest. „Eestimaa laulule“ tuli tal aga kaasa elada distantsilt. 

Mis asju sa 1988. aastal ajasid?

Ma olin 1988. aastal puhtalt pillimehe ametis. Olin eelmisel aastal jätnud pooleli Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna. Pean tunnistama, et 1987. aastal oli juba üsna tobe ajalugu õppida. Enamik õppejõude tegid ka seda nägu, et mis me siin enam. Kuna mul seda paberit hädasti vaja polnud, siis läks nii. Sess sattus ka alati halvale ajal - juunis oli bändiga palju esinemisi. Eksamitel higistada ja valetada, et ma midagi tean, muutus piinlikuks. Aga laiemalt võttes oli 1988 üks imelik aasta – ühiskonnas toimus hästi palju, need ei ole üldse valed jutud, mida tagantjärgi räägitakse. Mingil hetkel tundsid kõik inimesed ühtemoodi - keegi ei kartnud enam midagi, vaistlikult said kõik aru, et see õudne periood on läbi. Oli muutuste aeg, kõik muutus avatumaks. 1988. aastasse jäävad ju nii muinsuskaitse- kui levimuusikapäevad. Kui muinsuskaitsepäevade rongkäik Raadile jõudis, siis me laulsime seal, vene sõjaväe territooriumil koos Jaak Johansoniga „Mu isamaa armas“, tohutu rahvamass oli kohal. See oli siis veel selline rongkäik, kus kolme lipuvärvi kanti eraldi, sinist, musta ja valget. Ja toredad valgustuslikud koosistumised toimusid pärast neid üritusi. Üks väga kihvt ja tegus seltskond kogunes pärast seda Raadi rongkäiku botaanikaaeda, istusime hiliste öötundideni. Väga valgustuslikke ja üksteist sütitavaid vestlusi sai peetud.

Kas sul endal kodus sinimustvalge lipp oli?

Mul on see kogu aeg olemas olnud. Maalt vanaisa käest saadud väike laualipp, natuke tuhmunud värvidega. Ja ühel hetkel Tartus seda lipu väljavõtmise hirmu enam ei olnud. Eks tartlased ju teadsid väga hästi, kes siin sõjaväge kamandab – Dudajevil olid linnavõimuga head suhted ja polnud mingit põhjust karta. Muusikapäevade raames tuli neid ütlemisi, et poisid, ärge jamage, ikka ette, aga kui oleks olnud mingigi oht, et rahvast hakatakse ründama, oleks korraldajad ise publiku kiiresti laiali saatnud.
Kui lippudest rääkida, siis lauluväljaku kontserdi ajal tekkis neid tasapisi aina juurde. Ma ei tea, kas käidi tõesti kodudes ja õmmeldi juurde, aga igatahes õhtuks oli neid juba väga palju. ETV oli väga hädas, et mis pilti uudistes näidata, sest lippe ei tohtinud kaadris olla. Siis näidatigi ainult ühte kohta sellest rahvamassist, kus mingid veidrad aluspüksid olid toki otsas.

Kuidas Justamendil tol ajal läks?

Justamendil oli väga tegus aasta, käisime isegi Itaalias – Nõukogude Liidu ja Itaalia esimesel ühisel rock-festivalil. Muuseas Rock Hotel käis samal aastal Tšehhis kantrifestivalil mängimas (naerab). Festival venis itaaliapäraselt, meie saime alles öösel kell kolm peale, inimesed lebasid platsil pikali juba, mõned üksikud olid püsti, vast paarsada inimest. Kõik oli juba nö möödas, aga me tegime ikka „Santa Lucia“ ära. Tulemuseks oli see, et hommikul tuldi meile hotelli autoga järele ja viidi linnapea vastuvõtule. Linnapea rääkis, et tema oli ka öösel üleval ja vaatas meie esinemist. Et tema sellest rockist suurt midagi ei pea, aga see, mis meie tegime, meeldis talle väga. Pärast seda suunati meid linnakassasse honoraride järele - me olime paar nädalat ikka kohe rikkad mehed. Samal aastal käisime veel Vietnamis ja kuu aega mängisime Soome laeva peal. Kui augustis toimus „Eestimaa laul“, siis meie olime Tallinna reidil. Vaatasime ilutulestikku ja natuke kostis ka muusikat, aga ega me maale ei saanud ju. Tallinn oli muidugi sealsamas, aga ega tookord ei olnud nii, et ütled kaptenile, et kuule, lase mind korra maha. Seal oli ju vene piirivalve. Istusime reidil ja kuulasime, kuidas teised laulsid.

Justament oli Tartu levimuusikapäevadel tuntud tegija - 1981. aastal pälvis Justamendi eelkäija Miks Jutita isegi tulevikulootuse preemia. Kuidas 1988. aasta muusikapäevadeks valmistusite?

Muidugi me valmistusime põhjalikult – tol ajal algas ju Eestis kantrimuusika buum ja meie olime teatud mõttes selle eestlükkajad. Tegime spetsiaalse kantritervituse – popurrii. See kestis arutu hulk aega, kõikvõimalikud tuntud ja tundmatud kantrilood olid ühte patta aetud. Platsi peal mõjus see väga hästi. Ja meile oli üks ameerika lugu näppu jäänud, millele Vello Salumets tegi sõnad. Selline lihtne lookene. Salumetsa sõnad algasid „Vangile ei meeldi trellid“. Olime seda juba paar korda vaadanud ja mulle, ma mäletan, et meeldinud väga. Kuidagi liiga lihtsakoeline tundus see kõik. Aga siis tulid muusikapäevad ja me kandsime selle seal esimest korda suurema publiku ees ette. Ja rahva pealt oli näha, kuidas see lugu töötas. Reaktsioon oli täiesti fenomenaalne ja see on tänapäevani nii. Ilmselt see sõnum on ikkagi nii selge, et tuleb publikule otse kätte. Nagu kirikulaul - keegi laulab ette, sa saad järele lauda ja mõte on kohe selge. 1988. aasta muusikapäevadel oli Justamendi jaoks suur asi ka see, et me mängisime sisekontserdil koos keelpilliorkestriga. Tundsime ennast täitsa täiskasvanutena, et pole midagi enam ainult tulevikulootused.

Millised on mälestused viie aasta tagusest Märkamisaja kontserdist?

Erakordselt tore ja soe õhtu, mõnusa õhkkonnaga. Muidu ma selliseid suuri rahvakogunemisi teinekord lausa kardan, et mismoodi läheb, vahel on vastik ka, on igasuguseid lamisejaid ja vahel on kohe häbi. Aga Märkamisajal oli lauluväljakutäis mõnusaid inimesi kokku tulnud, kõik olid sõbralikud, keegi ei olnud purjus. See toimis hästi. Kvaliteetne üheslaulmine on see, mida inimesed nüüd ootavad.

Mida sa ise Järjepidevuselt ootad?

Ma tartlasena muretsen „Tartu tervitab“ osa pärast, tahaks et see tuleks tugev esitus. Mõned seaded tulevad vast teistmoodi ja nendest kooslustest mis laval on, võiks tekkida uusi ja põnevaid asju. Paljud lood ei kõla mitte nende esituses, kelle esituses oleme harjunud - ma loodan, et inimesed on uuteks versioonideks valmis. See ju ongi järjepidevus, kui noored võtavad need märgilised lood üle. Ma usun, et sellest tuleb muljeterohke õhtupoolik, mis kujuneb üsna pikaks. Kui ma laval ei pea olema, kavatsen olla publiku hulgas, seal on kõige toredam.