Erki Berends 1988. aastast: „Me ei löönud kellegi ees risti ette“

ERKI BERENDS Foto: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Erki Berends töötas aastal 1988 Eesti Raadio uudistesaadetes vanemtoimetajana, ühtlasi korraldas ta Tartu Levimuusikapäevi, mis sellel aastal toimusid juba 10. korda. 

Kuidas sa 1988. aastat kirjeldaksid? Kas oli ette tunda, et tuleb eriline aasta?

Minu jaoks oli see aasta kindlasti eriline, sest ma korraldasin isegi kahte muusikafestivali - Tartu muusikapäevi ja augusti lõpul aitasin Jüri Makarovil Rock Summerit käima lükata. Et tuleb eriline aasta, oli aimatav juba eelmistel muusikapäevadel, kui Alo Matiisen tuli välja oma lauluga „Ei ole üksi ükski maa“. Samuti viitasid poliitilised arengud kõik selgelt millelegi väga erilisele ja kõige tugevama sõnumi andis muidugi 1.-2. aprillil toimunud loominguliste liitude pleenum. Siis öeldi esimest korda välja, mida inimesed asjadest arvavad ja seda ei tehtud mitte sordiini all vaid otsesõnu. See oli väga suur ja ehmatav, positiivselt ehmatav sündmus.

Mil määral oli võimalik neid erilisi sündmusi toona raadios kajastada, või vaikiti kõik maha?

Raadios puhusid siis ikkagi juba soodsamad tuuled. Loomeliitude pleenum sündiski ju tegelikult ühest raadiosaatest. Ene Hion ja Ignar Fjuk olid raadios selle teema juba soojaks rääkinud. Ja raadios sattus sellel ajal töötama suhteliselt edumeelne seltskond. 1988 aasta oli väga huvitav ka selle poolest, et raadio ja televisioon ei vastandunud, vaid töötasid käsikäes ja need sündmused, mis toimusid, olid ju kõigi jaoks ülevad. Keegi ei töötanud kella järgi kaheksast viieni, ajataju sellel aastal oli eriline.

Nii et keegi ei tulnudki näppu viibutama, et mida te siin teete?

Minu puhul seda natuke ikka tunda oli. Toona oli peatoimetajaks alalhoidliku loomuga Gunnar Paal. Ta arvas ikka, et ei ole vaja mingit jama, see kõik võib halvasti lõppeda jne. Eks ta kartis iseenda pärast ka – see tegi asja minu jaoks natukene keerulisemaks. Aga kogu see seltskond, kes tookord uudistes töötas – Riina Eentalu, Tiit Karuks, Mart Ummelas, Tiit Sinissaar ja Felix Undusk – oli hästi kompaktne ja me ei löönud kellegi ees risti ette. Kui midagi juhtus, siis väike enesetsensuur muidugi töötas, püüdsid tajuda, et kust keelatu ja lubatu piir jookseb, aga see muutus aja jooksul kogu aeg.

Kuidas X levimuusikapäevade korraldamine sujus? Kas midagi oli teisiti kui varasematel aastatel?

Selles mõttes küll, et kümnes kord ja see aeg ja inimesed ning Alo laulud… Paar tükki nendest lauludest olid ju ka varem kõlanud ja mul oli au neid isegi raadios mängida. Isegi nii, et seda heaks ei kiidetud. Eriti „Minge üles mägedele“ - see oli tõesti hästi julgete sõnadega. Aga selleks ajaks oli organitel, kes tegelesid lojaalsuse kontrolliga, juba nii palju muid muresid, et ühe laulu pärast ei hakatud enam paanikat tekitama. Nii et mingit pahandust ei järgnenudki. Mis lauluväljakul toimunud kontserti puudutab, siis minu jaoks oli sinimustvalgete lippude ilmumine tõesti suur üllatus. Ühe lipu tõi minu praegune kolleeg Margus Paas, kes oli leidnud oma sõprade pööningult täiesti autentse lipu. Ja kuivõrd see nii uhkelt lehvis ja mingeid sanktsioone ei järgnenud, siis andis see ka teistele julgust. Olid need siis tõesti kiiruga kokku õmmeldud, ma ei tea, aga pisikesi lippe laste käes oli palju näha. See oli tõesti üllatav.

Kuuldavasti olla korraldajad levimuusikapäevade ajal lava taga pidevalt vahistamiseks valmis olnud, kas see vastab tõele?

Ei vasta tõele. See on legend. Loomulikult ei saanud see kõik organite tähelepanuta jääda. Aga Andrus Öövel, kes oli meie turvapealik, oli suhteliselt prominentne ja tugeva karakteri ning outlookiga mees ja tema ütles nendele tüüpidele, kes tulid küsima, et kuidas nii ja naa, et see kõik on Tallinnaga kooskõlastatud, ärge teie pabistage. Ja see mõjus. Arreteerimisteks me ei valmistunud kindlasti. Kui me midagi korraldajatena kartsime, siis pigem ürituse imago pärast. Me olime oma kontserte teinud kogu aeg Vanemuise saalis ja see oli väga kindlaks kujunenud ja toimiv mehhanism ja nagu teada ka väga defitsiitne. Kartsime, et kui me kontserdiga välja läheme, siis rikume midagi ära ja me ei teinud seda kerge südamega. Aga see osutus õigeks valikuks – see, mis lauluväljakul toimus, oli totaalne ühtehingamine.

Mida arvad öölaulupidude korraldamisest nüüdsel ajal - viis aastat tagasi toimus Märkamisaeg, nüüd Järjepidevus…

Ma leian, et see on absoluutselt vajalik. Eks ka suurtele laulupidudele ole kadu ennustatud – et kellele seda jama vaja on, mingid inimesed rahvariietes, nõme värk. Aga ma vaatasin viimaseid koolinoorte ja laste laulupidusid ja seda, millise uhkusega noored neid rahvariideid kandsid ja kui säravate silmadega nad laulsid - ei kao need laulupeod kuhugi. Ning aeg-ajalt on rahval vaja ka natuke teistsugust formaati – nagu Märkamisaeg ja Järjepidevus – sellist ühislaulmist ja ühisena olemise tunnet on aeg-ajalt vaja meelde tuletada. Meil on põhjust uhke olla, et meie rahvas on nii väike ja homogeenne, et see toimib. Märkamisaeg täitis oma ülesande 100% ja usun, et Järjepidevus suudab seda samamoodi. Mis mulle muret teeb, on see, et eestlased on liialt numbreid armastama hakanud. Me ei usu mitte seda, mida ma näeme, vaid seda, mida ütlevad numbrid. Kui ühe ürituse kordaminekut arvestatakse publiku arvu järgi, siis on see minu arust rumal ja paha märk. Kui ajakirjandust huvitab vaid see, kui palju rahvast osales, siis on see vale. Ma tajun, et sellisteks lahinguteks ollakse valmis – Järjepidevus versus Robbie Williams. See on mind häirinud ja teeb tuska.