Minu lugu: Kuidas käisin laulupeol

Rootsi Eestlaste Liit Eesti valitsusele ettepaneku luua ja paigaldada Roman Toi austuseks tema kuju Tallinna lauluväljakul Gustav Ernesaksa kuju kõrvale. Foto: Liis Treimann

Üldlaulupidu - mida sisaldab see kaunikõlaline liitsõna! Selles on jõudu, ilu, rahvustunnet, tõelist ühishingamist, nagu seda tänavusest oodatakse!

Väikese rahva suur pidu.

Olen seda sõna juba lapsest saati peamiselt ema suust kuulnud. Saatuse tahtel jõudsin esimesele laulupeole alles 1960, olles juba 26 aastane. Varasematest jäin eemale - noore koolipoisina (1947) keelas ema (maapoiss võib Tallinnas auto alla jääda!), keskkoolipoisina (1950) segas haigus ja tudengina (1955) - geoloogiapraktika Krimmis.

Niisiis 1960!

Olin astunud endise Tartu tudengite meeskoori laulumehena Teaduste Akadeemia Meeskoori ridadesse maestro Arvo Ratassepa käe alla. Laulupeo repertuaari saime selgeks energilise dirigendi käe all kergesti. Lauluväljakul kerkis uus ja unikaalne laululava. Oli kuulda, et arhitekti Alar Kotli ja koorikaaslase akustik Helmuth Oruvee looming kujuneb suurepäraseks saavutuseks. Kujuneski!

Selles õhinas lähenes suurpidu. Kuigi linn dekoreeriti punaseks ja pühapiltidel rongkäigu peas vaatasid vastu kommunistlikud „paksud" (tookordne termin), ei lasknud meie, noored laulumehed end sellest segada.

Sel korral marssisid Tallinna koorid rongikäigu peas. Kui jõudsime juba Kadrioru lähistele, tõmbus taevas kummaliselt pilve. Esimesed piisad tabasid meid laululava lähistel.

See mis järgnes oli vanaJumala tõeline vemp. Vett tuli tihti ja palju, sadas lausa valget vett taevast alla. Hiljem räägiti isegi mingist sademeterekordist. Vaene Ilmajaam sai tublisti parteibossidelt pahandada, neil aegadel ei tohtinud isegi paduvihm ilma partei loata sadada.

Esimesed rongikäigulised pääsesid varju alla, kes lauluväljaku lisaehitustes, kes laululava kaetud osas. Kuid enamik pidulisi said läbimärjaks. Eriti kannatasid naised ja lapsed villastes rahvariietes.

Veedan selle veemöllused tunnid koos paari lauluvennaga laulupeoliste söökla varjualuses, üsna toiduleti juures. Lahked kokad pakkusid sooja süüa ja meil oli kaunis lõbus.

Mõne aja pärast saabus teade, vihma tõttu jääb laulupeokontsert ära, laulud lauldakse järgmisel päeval.

Koju minna ei tahtnud. Noorem laulurahvas kogunes laululava katuse alla ja seal improviseerisime minilaulupeo. Eestvedajateks olid TPI akadeemilise meeskoori tudengid. Oli meid seal ca 1000 või enamgi veel. Dirigentide rolli asusid Valdo Ratassepp ja Valdar Viires, vist tookordsed tudengid mõlemad. Laulsime laulupeo ja kõikvõimalikke teadaolevaid rahvalikke laule. Oli ülev tunne.

Lauluväljak oli tühi. Veeojad jooksid mäest alla. Vaid kuskil 49. -ndas reas paistis vihmavarjude all kaks kogu. Ja siis, äkilisest ideest haaratuna, saame koos sõber Villu Astokiga kellegi käest lillekimbu ja tormame väljakule neid ainukesi kuulajaid tervitama, enne koorijuhtidega kokku leppides, et kui jõuame pärale, laulab koor veelkord elagu.

Pärale jõudes - mida me nägime. Istuvad kaks üle keskea vanaprouat, väliseestlast, ja nutavad. Tervitame neid, tõstame käed ja koor laulab - nad elagu, elagu, elagu! Häbeneme oma nooruslikku tormakust ja saame aru, mida tähendab 16 aastat kaugel võõral maal elanud sundpagulasele kojutulek ja eestikeelse laulu kuulamine.

Ulatame neile lilled ja oleme olnud ühe suure meeleliigutuse tunnistajaks.
Järgmine päev tervitab laulupidulisi imeilusa i ilmaga ja ükski laul ei jää laulmata.

Iga järgmine laulupidu lisab senistele mälestustele midagi hingekriipivat ja mida vanemaks saan, pakuvad need lauluväljakul veedetud hetked üha enam. Möödunud aasta Märkamisaeg oli võimas, ja tänavune suur pidu tuleb loodetavasti sama uhke.
Laulmiseni!

Autor: Silver Säga,
laulnud TAM -s (Tartu Akadeemilises Meeskoor) 5 aastat ja TAM -s (Teaduste Akadeemia Meeskoor) 50 aastat