Minu lugu: Kuidas Illuka lapsed Tallinnas IX koolinoorte laulu- ja tantsupeol käisid

Inimesed. Foto: Toomas Huik.

27.06.2002 - 16.00 väljasõit Kuremäelt.

Algpeatusse on kogunenud üksjagu lapsi ning nende vanemaid. Buss hilineb. Lõpuks siiski saabub, viimased kallistused, kotid-kompsud bussi ning aidaa! Tallinna poole.

Tegelikult läheb sõit veel tükk aega mööda Ida-Virumaad, kuigi kõik Illuka lapsed peal (22+3 õpetajat), mahutame bussi ka Mäetaguse mudilaskoori. Mäetagusel meid juba oodatakse. Korjame bussi ka kõik sealtkandist tulevad lapsed, väikese eripäraga: iga kolmanda-neljanda lapsega astub sõidukisse ka saatja - ema või vanaema, et samuti laulupeole sõita. Teeme omavahel nalja, et mis Mäetagusel viga, neil ju peaaegu iga lapse kohta üks täiskasvanu. Ette rutates peab ütlema, et saime meiegi kolme õpetajaga lastega kenasti hakkama. Kiituseks peab ütlema, et meil olid ka suurepärased lapsed.

19.00 - ikka sõidame, nüüd küll juba Narva-Tallinna maanteel. Tallinn ei paista. Bussis käib elav arutelu, kel kui palju taskuraha kaasas. Tagumine ots võtab laulu üles.

19.45 - ikka sõidame. Tallinn ei paista. Ilm, mis Ida-Virumaal oli imeilus päikseline, kisub iga kilomeetriga aina vihmasemaks ja vihmasemaks.

20.30 - lõpuks kohal. Tallinn võtab meid vastu tugeva paduvihmaga. Ööbime Lasnamäel Kuristiku Gümnaasiumis. Meie klassiruumid asuvad 4.korrusel. Suurte kompsudega üles rühmates jõuame silmata ustel silte: Jõhvi lastekoor, Kirde kikkad, Aseri lastekoor jne. Siia on majutatud kogu Ida-Virumaa lauljad ja tantsijad. Meie olemegi ühed viimased saabujad, sest tantsijad on juba nädala algusest proovidel ning poistekooridelgi olid hommikul proovid.

Meil veab, meile on ettenähtud kaks ruumi. Mahume lahedasti ära. Kell on hiline, ongi aeg magamiskoht valmis sättida. Kuna aga kooli lähedal asub McDonaldsi restoran, mis tõmbab nagu magnet (23.00-ni muide avatud ka), läheme osa seltskonnaga sinna. Väljas sajab kui oavarrest. Vihmakeebid saavad esimesed ristsed. Ostame kiirtoitu kaasa. Nii me esimesed kroonid kaovad. Hingel kohe kergem, rahakotil samuti.

Tagasi tulles nosime oma leivakotist kõhud täis (esimesel õhtul oleme oma söögi peal) ja põhku. Algul ei taha harjumatus kohas ja kõval asemel kuidagi uni tulla. Magamajäämist häirib ka see, et koridoris käib ka veel kell üks öösel elav elu, kes jookseb müdinal mööda, kes naerab valju häälega. Kes aga laulu-ja tantsupeol käinud, teab, et see kõik käib asja juurde. Lõpuks kuuleb siit ja sealt nurgast nohinat ja norinat.

28.06.2002 - 7.30 äratus.

Nalja valmistab kõigile Kristo, kes on öösel millegipärast oma madratsiga keset klassituba sõitnud. Ise ei oska ta oma teo kohta midagi selgituseks öelda. Võib-olla sõitis unes paadiga.

Õnneks asume tualettruumile lähedal, hea asju toimetama ja pesema minna. Johan ja Kristo ei saa mindud, see ju tüdrukute WC. Läheme korrus allapoole uurima, seal see koht hoopis suletud. Otsustame, et ei ehmata need kaks väikest poissi tüdrukute väge, käime ühes kempsus.

Hommikusöök. Astun söökla poole eelarvamusega. Lugesin eelmisel päeval Postimehest, kuidas laulupeolistel söök kehv ja kõht tühi. Hull olukord. Söögiks on kaerahelbepuder, sai vorstiga ja kakao. Kõik on muide väga maitsev, kõhtki täis. Seekord vedas, mõtlen. Hiljem väidab Veronika, et nägi sööklas prussakat. Ei või olla?

Hommikune Tallinn tervitab meid päikesega. Tore. Vihmakeep siiski kaasa. Kel väga palju raha kaasas, neilt kogub õp.Heli turvalisuse mõttes oma kotti. Saame ka käepaelad, mis lubavad laulupeonädalal linnatranspordiga tasuta sõita (Tallinnas pilet muide 10 EEK).

Lauluväljak. Ootame proovi algust. Vihma tibab, keebid selga. Kogunevadki ühendkoorid. Jaguneme kaheks I hääl ühte, II hääl teise suunda. Võtame kätest kinni ja läheme kui hanekari lava taha. Tuleb meelde oma tantsupeo mälestus, kui tahtsime, et üksteisel rahvamassis ära ei kaoks, võtsime seelikusabadest kinni. Tunneme puudust köiest, millega lasteaia kõige noorem rühm jalutamas käib. Lava taga oma kohale asudes, tuleb päike välja. Palav. Keep seljast. Lapsi on oi-oi kui palju.

Kogunemine võtab aega. Lõpuks saavad ka mudilaskoorid liikuma. Sel ajal on liikunud ka pilved. Vihma sajab rabinal. Keep ruttu selga. Mahume vaevalt laulukaare alla. Üks dirigentidest väidab, et meid olla siin ~20 000. Tohoh! Vaatan lauluväljakule, seal sebivad veel mõned tuhanded, kuid see on alles proov.

Koos laulda on mõnus. Laulame meiegi õp Heliga laule kaasa, kuigi kõiki sõnu ei tea. Äratundmisrõõm on "Kõige suurem sõber", nii rõõmsa laulu ajal hakkab päikegi särama. Keep seljast. Teatatakse, kui mudilaskooridel lauldud, siis sööma ning eribussid viivad meid Kalevi staadionile tantsupeo peaproovkontserdile.

Sööma. Hoiame kõvasti kätest kinni, et keegi kaduma ei läheks. Järjekord läheb üsna ruttu. Söök valmistatakse välikateldes. Meil veab, Carolini ema ja isa on laulupeol ühed toitlustajatest. Nad märkasid meid ja kutsusid enda juurde. Söögiks on pilaff. Toitu valmistatakse AS Salvesti purgikontsentraatidest, kuhu lisatakse vett, aetakse keema, ongi valmis (oleme kodus ju enamus Salvesti suppe proovinud). Taldriku juurde kuulub veel leib ja pudel limonaadi. Toit maitseb väga hea. Kui aga vaatan prügikottide poole, näen, et need on ääreni söömata toitu täis. Ime siis, et kõht tühjaks ei jää, ju siis kodus harjutud muud sööma. Kuid toidu kogusele ja maitsele pole tõesti midagi ette heita.

Söödud, lippame, niivõrd-kuivõrd kätest kinni hoides joosta saab, bussi peale. Buss saab puupüsti täis, kuid kõik on rõõmsameelsed. Kalevi staadionile jõudes juhtub intsident. Suure trügimise sees varastatakse Kertult seljakotist rahakott. Vargamees astub üsna nobedalt veel meie kõrval ja kaob ühte hoovi. Ei ole kedagi appi kutsuda, ei ühtki meesterahvast, politseinikust rääkimata. Ümberringi ainult lapsed, lapsed, lapsed. Kertu kott on ainult krõpsuga, pealegi veel selja peal - nii ei saa ju aru, kas keegi trügib niisama selga, (rahvast ju palju), või sobrab juba kotis. Teistel õnneks kõik alles. Mõtleme, et kui õpetaja peaks ohvriks langema, siis on ju ka laste raha läinud. Säh sulle siis turvalisem! Kontrollin igaks juhuks oma rahakoti üle ja surun seda veel sügavamale ja kindlamalt kotti.

Kontsert ise on võrratu. Mustrid, joonised vahelduvad. Murul tekib vikerkaar. Küll on kaunis! Lapsed aga nihelevad. Ühel kohal pikalt istuda käib üle jõu. Lähen mõnedega jalgu sirutama. "Kuhu?" "Pissile tahaks. Midagi osta, " kõlavad soovid. Olgu kõigepealt rahuldame ihuhädad. Loeme üksteist üle. 11. Tualett asub vastastribüüni taga. Trügime läbi rahvasumma, küsime vahepeal teed. Kohale jõudnud loeme üle. 10. Johan kadunud. Sätin allesjäänud järjekorda. Lähen tuldud teed tagasi. Johanit ei kusagil. Silman üle staadioni vaadates meie lapsi istumas. Kas Johan ka seal tagasi on, vot silm ei seleta. Püüan helistada. Suur rahvahulk on mobiilimastid üle koormanud. Pole sest telefonistki kasu. Lähen WC juurde tagasi. On ikka seisjad alles? Järjekord ikka pikk. Kaks preilit ootavad kokkulepitud kohas. "Kuidas te nii ruttu saite?" "Mul peaaegu käidud, " habiseb üks. "Kuidas peaagu?" "Ei jõudnud ära oodata, osa tuli püksi:" Tule jumal appi! Kas tõesti peab siin olevaid tuhandeid teenindama kaks 20-e kohalist WC-d. Tilk tõrva meepotis. Lõpuks saan õp Heli kätte, kes rahustab, et Johan oskas ise tagasi tulla. Tubli poiss!

Ei hakkagi enam oma kohale tagasi trügima, ootame teised siin pool staadioni ära. Nüüd asuvad ülejäänud WC sappa. Lippan ise märjaks saanud preiliga kõrval asuvalt turult uusi pükse ostma. Tagasi saabunud, otsustame, et kuna kell on juba nii palju, et peaproovi oleme juba niikuinii tund aega hilinenud, sinna üldse mitte minna.

Kuna paljud pole trammi näinud, sõitmisest rääkimata, sõidame sellega Võidu väljakule. Sealt jalutame Raekoja platsile, lehvitame Vana Toomasele. Kõnnime läbi ühe Euroopa kitsama tänava Saiakäigu Pikale tänavale. Sealt edasi Toompeale. Riigikogu ees on vaikne - nad ju puhkusel. See eest imetleme Toompealt vaadet alllinnale. Toompeal on aga veel üks vaatamisväärsus: miljonite eest ehitatud WC. Külastame ka seda.

Hind on 2 metallkroonist, kuid sedagi me ei maksa, sest seest tuleb välja noormees, kes ust lukku ei lükka. Nii jääb Tallinna linnal meie pealt 38 krooni saamata. Tualett on ise kui kitsas ubrik, arvan, et üle sajakilosel oleks seal päris keeruline asjatada. Kuid tehnika on viimase peal - vesi hakkab ise jooksma, kui käed kraani alla paned, samuti tuleb ise seep ja puhurgi hakkab käe ligi pannes tööle. Vesi tuleb aga kempsu, seina peal olevat musta täppi puudutades. Kuid järjekorrast ei pääse siingi, sappa asuvad mudilaskoori lapsed Pärnust, kes samuti imet uudistama tulnud.

Meie otsustame aga veel trammiga sõita. Sõidame Kadriorgu. Jalutame pargis, söödame luiki, imetleme presidendilossi, ronime Russalka juurde, istume mere ääres.

Kui lõpuks koolimajja jõuame on kell juba üheksa peal. Ruttu õhtust sööma. Söögiks makaronid vorstiga, ketšup ja tee. Kõlbas küll. Nüüd väitsid juba Serli ja Kristel, et nägid kolme prussakat. Paistab, et see on ikka tõsi. Kõht täis poeme magama. Enne uinumist jõuan veel mõelda: "Küll oli pikk päev!"

29.06 Tähtis päev.

Täna on laulupidu. Hommik äratab meid tugeva vihmasajuga. Taevast ei paista ühtegi heledamat laiku. Loodame, et ehk jääb järele, sest pole ju kiiret, peame rongkäiku jõudma 13.00. Käime söömas. Vihma ikka kallab. Sätime selga helesinised T-särgid ja teksamütsid pähe. Joped, keebid ka käepärast, ise kahetsedes, et vihmaga ei näe keegi meie ilusaid pluuse. Nii lähemegi läbi suure saju bussi peale. Kesklinna jõudes paistab päike. Tore! Ilm soojaks, meel rõõmsaks. Saamegi oma helesiniste pluusidega olla. Seisame rongkäigus Iisaku taha, jagame õhupalle, et nendega pealtvaatajatele lehvitada. Ees ootab viie kilomeetrine jalutuskäik lauluväljakule. Väike mure: ega väiksemad sel teekonnal ära ei väsi. Astume aga reipal sammul, hüüame pealtvaatajate ergutustele vastu „Hurraa" ja „Elagu". Päike paistab, väga mõnus ja tore on nii astuda. Tee ääres lehvitab palju tuttavaid, nende hulgas ka meie kooli direktor,. Peotunne poeb sisse. See on ainulaadne - viis kilomeetrit lauljaid, tantsijaid lähevad pidu pidama ning tee ääred rahvast täis. Fantastiline!

Kohale jõudes pole väsimusest lõhnagi. Läheme hoopis keha kinnitama, supiks borš. Nii mõnigi küsib kaks portsu. Murul istet võtnud, hakkame pidu nautima ja oma järjekorda ootama.

Laulupeo motoks oli "Ei ole üksi ükski maa" Alo Matiiseni laulu järgi, mis tuli ka ettekandele. Arutleme omavahel, et see on ikka vägev, kui kaare alla kogunenud täidavad oma lauluga kogu väljaku. Imetlusväärne fenomen. Et on nii suur protsent väga väikesest rahvast, kes laulavad. Kes viitsivad ja tahavad laulda. Meie ise oleme sellega nii harjunud, et ei saa vist enam arugi. Maailmas otsitakse tänapäeval taga mingit eripära, unikaalsust, mis võimaldaks üht riiki või rahvast teineteisest eraldada. Unikaalsed asjad on sellised, mida teistel pole võimalik järele teha. Sest kõige suurema ja kogu maailmas ainulaadse ime - laulupeo - korraldavad eestlased ainult iseendi rõõmuks. Pole siin välismaa ajakirjanike horde, kommertskultuuri ega reklaamipause.

Lapsi aga suur pidu ja rahvahulk väsitas. Ilmgi narris vihmasajuga. Mõni oli lõpuks nii tuim ja tülpinud, et ei huvitanud neid enam pidu, pakutav jäätis ega miski muu. Seepärast otsustasime enne päris lõppu koolimajja tagasi suunduda. Kristo lausa vedas jalgu järel. Mis vedas, tegelikult lausa lohistasime õp Heliga teada kahevahel. Kui hommikul oli kõigil rõõm, et täna on laulupidu, oli koolimajja jõudes rõõm, et lõpuks on ta läbi ning saab koju. Mõnda piinas juba päris tugev koduigatsus. Üks öö veel! Maalapsed polnud ju suure rahvahulgaga harjunud ning paljude jaoks oli laulupidu esimene pikem ilma vanemateta kodunt äraolek.

Järgmisel päeval sõitsime vihmasest pealinnast koju, meeled laulupeo muljetest tulvil ning loodetavasti igaühel kaasas pisik, mis sunnib ka edaspidi ikka ja jälle laulu- või tantsupeost osa võtma, kasvõi pealtvaatajana.

Autor: Anneli Bogens