80′s Kuldrula: Priit Maide

80′s Kuldrula: Priit Maide Foto: Erakogu

Juba sel nädalavahetusel toimub Pärnus retrohõnguline ekstreemüritus Kuldrula. Paljud ehk veel ei tea, kuid Kuldrula ei ole uus üritus. Esimene Kuldrula toimus Pärnus 1980. aastal ning see kestis neli järjestiku aastat. Puudusid tänapäevale omased rulaobstaaklid, ehk mehed võtsid mõõtu omavahel slaalomivõistlusega.

KTLG tegi intervjuu kunagise võitjaga, Priit Maidega:

80. alguses oli nii Eestis kui ka mujal Nõukogude Liidu liikmesriikides rulatamine üsnagi populaarne. Võistlused toimusid päris mitmetes linnades ning kindlasti oli üks olulisemaid Pärnu Kuldrula. Räägi meile natukene ajaloost.

1975-1980 oli Eestis tekkinud ca 50 inimeseline seltskond, kes tegeles mäesuusatamisega. Suusatati Mustamäel Vanakal, Otepääl, Väikesel Munamäel. Esimest rula (Pärnus toodetud 60cm-st) sain proovida 80. aasta kevadel Otepää kultuurimaja saalis. Olin just 17 saanud. Mäletan, et enda esimese rula (70 cm-se laua pikkusega) kleepisin liivapaberiga üleni üle, et tollased Tartu tossud paremini nakkuks.

1980. aastaks kujunes nendest kaks rulapunti: ühed kogunesid lauluväljakul, teised Hiiul Seljaku tänaval. Mina kuulusin viimasesse. Koos käidi 80. aasta suvel igal õhtul. Seljaku tänava langusele joonistati slaalomirada maha ja siis sõideti seda aja peale. Meie pundis oli umbes kaheksa poissi ja kaks tüdrukut. Rajasõidu loogika leiutasime ise, õigemini võtsime üks-ühele üle suusaslaalomi võtted: ideaaltrajektoorid pöörete vahel, kiirendamise enne pöördesse minekut jne.

1980. sügisel toimus esimene üle-eestiline rulavõistlus Pärnus: Kuldrula. Võistluse korraldas Pärnu Suusavabrik ning auhinnaks oli nende toodetud kuldse värviga kaetud rula. Rada joonistati maha vana silla all merepoolses otsas nii, et start Vee tänava poolsel pajude all ja siis silla alt läbi teisele poole üles ning tagasi. Osavõtjaid oli umbes 100 ringis. Mäletan, et minu võiduaeg oli 45 sekundit, kusjuures võitsin väga napilt Jorma Holmi. Tema oli nii-öelda tehasesõitja, rulasid tootva Pärnu Suusavabriku direktori poeg.

Tänapäeval toimuvad muidugi peale rulavõistlusi ka korralikud järelpeod. Kas tollal käis asi samamoodi või oli see tõsisem spordivõistlus?

See oli ikka tõsine spordivõistlus. Kui läbi sai, kobisime kuttidega Pärnu-Tallinn bussi peale ja tukkusime koduni. Õhtul kogunesime aga uuesti Seljakus ja siis tehti väikesed õlled.

Mille poolest erinevad teie arust vanakooli ja uuekooli Kuldrula?

Meie ajal polnud rampe. Sõideti suusaslaalomi loogikaid.

Kas rulatamine oli populaarne?

Rulatsid need, kes talvel slaalomit sõitsid. Seega meid tol ajal palju ei olnud. Suhtuti ikka huviga ja heatahtlikult.

Ilmselgelt erinesid siis võistlused tänapäevastest, kus tehakse väga tehnilisi trikke. Kas asi piirdus ainult ajapeale slaalomiga või harrastati ka freestyle’i? Palun rääkige võistluse formaadist. Samuti ehk saate rääkida, milline 80. rulapark välja nägi?

No ei olnud sellist asja nagu “rulapark”. Sõideti kalkutega vaiksetel sõiduteedel ja lauluväljaku Oru tänava poolsel küljel. Tollane rulalaud oli tasapinnaline, aga mingeid trikke ikka tegime, näiteks tagaratastel 360 kraadiseid pöördeid jne.

Kas teil oli võimalus lääne rulasid ka kuskilt sebida, või tuli ainult kohaliku spordipoe toodanguga leppida?

Sain proovida „lääne“ rula aga see oli väikeste ratastega (nagu tänapäeval) ja tõeliselt aeglane. Toonased Pärnu rulade rattad olid polüretaanist ja valmisid Võru Gaasianalüsaatorite tehases. Nad olid kiired ja pidasid laitmatult ka tolmusel teel.

Ühes rula lühidokis mainiti, et Nõukogude Liidus pidi defitsiidi tõttu ise do it yourself stiilis rulasid ehitama. Ühes ajakirjas olevat lausa õpetus, et rularattaid saab nii teha, et liimid kaks hokilitrit kokku ja puurid keskele augu. Kas oli vajadus ise meisterdada rulaelemente?

Pole hokilitritest midagi kuulnud. Küll aga sai kulunud rataste asemele Võrust uusi rattaid lunimas käidud.

Millal te viimati rulaga sõitsite?

Poja rula peale astusin viimati 2009. aastal.

Mõtteteri tänapäeva Kuldrula väisajatele?

Arvan, et nii 80. kui tänaste rulasõitjate ühisosa on tehniliselt oma keha valitsemine. Kui seda tehakse hästi, on see peale enda ka kõrvaltvaatajale nauditav.