Põlvas elava toimeka pereema Maikeni (38) maailm muutus täielikult pärast ajakirja Naised lugemist.
Toimekas pereema arendas endas uskumatu magnetvõime
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Sain sealt inspiratsiooni magnetvõime arendamiseks!» kiidab kahe lapse ema portaali Avanejad veergudel. Aga juhtus enamatki!
«Naistes kirjutas memmest, kes suudab teelusikaid keha küljes hoida. Nägi välja nagu varõse jõulupuu. Ma siis mõtli et küll oleks tore mehele pulmaastapäeva puhul üllatus teha. Sekspesu asemel oleksid mind varjanud tordilabidas, kulp ja kellu. Siis nagu prauhti oleks need kõik mu paljalt kehalt langenud,» räägib Maiken unistavalt.
Naine luges ajakirjast, et lusikate enda külge magnetiseerimiseks piisab vaid keskendumisest. «Panin siis lusika lauale ja keskendusin, et see mulle õkva külge lendaks. Punnisin nii hullusti, et unustasin isegi kurgid soola panna. Lõpuks tegin pausi ja viskasin klaasitäie handsat hinge alla. Tegin veel sortsu eetrit ja proovisin siis lõdvestunumalt uuesti.»
Siis juhtus Maikeniga midagi enneolematut! «Ma olin handsale paar hernest peale hauganud ja ülejäänud vedelesid laual. Need hakkasid keskendumise ajal õkva minu poole veerema! Jooksin röökides naabrimehe poole, kes mulle rahustuseks klaasitäie andis ja tõsiselt noogutades ära kuulas,» meenutab koduperenaine.
«Maiken on meil väega tsärre naistõrahvas, lätt iga asja pääle palama ku tuli,» kiidab intervjuu juures istuv naaber Tõnis (44).
Kui naine esimesest hirmust üle sai, läks ta vapralt oma herneste juurde tagasi. Nii avastaski, et elutute kulpide ja lusikate asemel suudab tema magnetiseerida floorat ehk herneid!
«Proovisin ning jäidki herned keha külge. Nii sain mehele üllatuse teha, läksin voodi juurde üleni hernestest täpiline ja enne kui mees jõudis silmigi nühkima hakata, lasin neil küljest kukkuda! Sellest sai väga tormilinõ pool tundi,» meenutab naine rõõmuga.
Hernemagnetismil on kahjuks ka varjupool.
«Sõin oma põõsas herneid, ja siis mõtlesin, et kas suudan teiselpool aeda olnud Tõnise põõsast mõned enda juurde nihutada. Keskendusin kõvasti, aga hoopis herned minu maost tulid üles! Öökisin peenravahel hallõldõ nagu oleks pulmast tulnud. Pärast sain põhjusest aru. Herneid kisub põhiliselt just keskenduja aju suunas. Üks hernes lipsas väljastpoolt isegi kõrva. Tükk aega sorkisin oksaga, et see tõbras kätte saada.»
Mida naine oma võimega peale hakkab?
«Ei midagi! Mul pole aega sellisteks lollusteks. Herneste aeg saab peagi läbi. Las see ajakirja memm kleebib endale moosiseid lusikaid külge kui tahab. Minul tuleb nüüd kiire aeg moosi ennast keeta!»